Miks peavad just need inimesed elama kaugel, kellega tahaksid kõige rohkem koos olla?
See küsimus on igapäevaselt minu peas olnud vähemalt viimased paar aastat ja lahendust sellele ei saa kunagi olema, vähemalt praeguses perspektiivis.
Seal 'kaugel' saan tegelikult käia üsna tihti ning see aeg mis ma seal veedan, on tõesti minu kvaliteetaeg. Mul ei ole seal mitte kunagi olnud igav ning ega saagi olema, sest mul on seal tugev alus all mis hoiab mind igavusest eemal, vahel isegi ilma et ma sellest ise aru saaks. Selle tugeva aluse all mõtlen oma vanavanemaid ja sealseid sõpru. Nende paari aasta jooksul olen aru saanud, kui tähtis see koht mulle seal teisel pool Eesti otsa on ja kui palju ma seda tegelikult väärtustama olen hakanud.
Käisin just möödunud nädalavahetusel seal ning nii head nädalavahetust pärast suve pole mul veel olnud. Võib-olla tõesti oleneb see sellest, et on kool ja see stress ja kui sellest lõpuks siis natuke eemale saab, siis on nii suur pingelangus et kõik tundubki nii üleolevalt hea. Ei hakka sellele pikalt mõtlema, sest veedetud aeg oli suurepärane ning kõik soovitud asjad said ära tehtud ja igatsetud inimesed üle pika aja ära nähtud. Ära mainimist väärib kindlasti ka see, et mitte kunagi ei möödu korda, kui ma lähen üksi jalutama ning vähemalt tund aega iseendale pühendan.
Mul on olemas oma kindel koht, kus keegi mind ei sega, mõtlen elu üle järele ning naudin vaadet. Läks vist natuke sügavamõtteliseks ära ning kes mind teab, siis kohe kindlasti ei ole ma väga deep inimene, kes sellistest teemadest kohe rääkima tuleks, kuid üks mis on kindel on see, et igal inimesel on vaja enda jaoks aega.
Võin kinnitada, et seal olles tunnen ennast nagu kodus ning sinna läheksin iga kell, sest tean, et seal mind oodatakse.
Jätan koha nime praegu avalikustamata, kuid tean, et paljud juba aimavad või teavad mis kohast ma räägin.
Olge tublid
Annaliisa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar