Mõtlesin, et kirjutan ka esimese postituse, seda küll veidi määratust ajast hiljem, aga parem hilja kui mitte kunagi. Idee alguses oli kirjutada spordist, aga kuidas kirjutada nii terminite rikkast alast nagu golf nii, et inimesed ka aru saaksid mida ma öelda üritan?
Lisaks tabas mind ka pärast viimaseid võistlusi väga ränk šokk, mistõttu kadus mul igasugunegi soov mõelda golfile. Nimelt minu väga hea sõber ja trennikaaslane lahkus oma kodust 13. septembri õhtul, see on päev mis jääb mind elu lõpuni kummitama. Nüüdseks on kuu aega möödas ja hakkan tasapisi leppima asjaoludega. Selle päeva hommikul oli kõik väga rahulik, nimelt oli Estonian Amateur Openi viimane päev ja olin raja ääres valmistumas väljakule minemiseks, kui minuga liitus minu hea sõber ja kaasvõistleja. Kõik oli tavapärane, me arutasime erinevaid taktikaid ja viise kuidas oleme siiani mänginud. Kõik oli nii nagu ikka. Pärast võistlusi me nägime veel korra, muljetasime kuidas me olime mänginud ja õnnitlesin teda, sest ta oli eestlastest parim. Pärast seda ta istus autosse ja sõitis ära. Kahetsusväärne on see, et kui ma oleks teadnud, et ma näen teda viimast korda just siis, oleks ma nii palju asju teisiti teinud, nii palju erinevaid asju öelnud.
Selle blogimise mõtte ei ole tähelepanu saamine vaid kõigile meelde tuletamiseks kui tähtsad on inimesed meie ümber, kuidas hetkega võib hea muutuda halvaks. Kõik kes te loete seda, väärtustage oma sõpru ja oma lähedasi ning tuletage neile aeg-ajalt meelde kui tähtsad nad teile on.
Puhka rahus, Sven!
CK
reede, 10. oktoober 2014
neljapäev, 9. oktoober 2014
Women are meant to be loved, not to be understood
See, millest ma täna kirjutan, ei ole absoluutselt seotud minu isiklikus elus toimuvaga, vaid on lihtsalt üks väike tähelepanek, mille sooviksin välja tuua. Eriti suunaksin selle postituse hea meelega nii meie klassi noormeestele kui ka kõigile ülejäänud vastassugupoolele kes seda lugema satuvad, et edaspidi teie elu veidike lihtsamaks teha. :)
Ühesõnaga, kutid... Aastaid leierdatud teema...
"NAISED.... No mitte ei mõista neid olendeid..."
-said by every man who has ever lived on planet Earth
No kulla mehed, võtke end kokku palun. Muidu olete ilmatu targad ja üleüldse andekad, aga mis puutub naistesse ja nende mõistmisesse, siis naised on üldse teiselt planeedilt ja neid ei olegi võimalik mõista, sest nad tegelt ei mõista ise ka ennast. Newsflash, mehed - naiste mõistmine on lihtsam kui arvatagi oskate.
Iga mehe peas on mingil ajal keerelnud küsimus: "mida see naine tahab minust?!". "MIDA PAGANAT NEED NAISED ÜLDSE TAHAVAD?!" Nüüd kõik mehed - kõrvad kikki! Naised tahavad tähelepanu, hoolitsust ja seda, et mehel endal ka mõistus peas oleks!
Jube veider küll, kui mees kell neli öösel baarist koju kakerdab, rääkides tuleb suust rohkem õllehaisu kui sõnu ja riideid oleks justkui tuhatoosis marineeritud JA SIIS, üllatus üllatus, naine on pahane. Ei tea mis sellele moorile sisse läks jälle. Äkki on päevad või? Ah küll hommikuks maha rahuneb. Vähemalt on mulle padja ja teki siia koera juurde koridori toonud, ta ikka nii tark, teab, et ma ei jaksa magamistuppa koperdada.
Ja mis hommikul selgub? Naine nähvab läbi viha ja pettumuse, et vahva mees on jälle pulma-aastapäeva ära unustanud või ei suutnud lihtsalt kinni hoida lubadusest veeta naisega üks rahulik õhtu kahekesi. Mees mõtleb seepeale muidugi, et "ah mis siis on, tahtsin sõpradega baari istuma minna, jalkaõhtu ju...". Naljaninad, need mehed.
Ühesõnaga, kutid... Aastaid leierdatud teema...
"NAISED.... No mitte ei mõista neid olendeid..."
-said by every man who has ever lived on planet Earth
No kulla mehed, võtke end kokku palun. Muidu olete ilmatu targad ja üleüldse andekad, aga mis puutub naistesse ja nende mõistmisesse, siis naised on üldse teiselt planeedilt ja neid ei olegi võimalik mõista, sest nad tegelt ei mõista ise ka ennast. Newsflash, mehed - naiste mõistmine on lihtsam kui arvatagi oskate.
Iga mehe peas on mingil ajal keerelnud küsimus: "mida see naine tahab minust?!". "MIDA PAGANAT NEED NAISED ÜLDSE TAHAVAD?!" Nüüd kõik mehed - kõrvad kikki! Naised tahavad tähelepanu, hoolitsust ja seda, et mehel endal ka mõistus peas oleks!
Jube veider küll, kui mees kell neli öösel baarist koju kakerdab, rääkides tuleb suust rohkem õllehaisu kui sõnu ja riideid oleks justkui tuhatoosis marineeritud JA SIIS, üllatus üllatus, naine on pahane. Ei tea mis sellele moorile sisse läks jälle. Äkki on päevad või? Ah küll hommikuks maha rahuneb. Vähemalt on mulle padja ja teki siia koera juurde koridori toonud, ta ikka nii tark, teab, et ma ei jaksa magamistuppa koperdada.
Ja mis hommikul selgub? Naine nähvab läbi viha ja pettumuse, et vahva mees on jälle pulma-aastapäeva ära unustanud või ei suutnud lihtsalt kinni hoida lubadusest veeta naisega üks rahulik õhtu kahekesi. Mees mõtleb seepeale muidugi, et "ah mis siis on, tahtsin sõpradega baari istuma minna, jalkaõhtu ju...". Naljaninad, need mehed.
kolmapäev, 8. oktoober 2014
Arvamus.
Mõtled igaval päeval, et läheks kinno. Otsid välja kinokava ning avastad, et kinolinadele on tulnud järjekordne "põnev" film. Filmi sisuks on mõni noormees või neiu, kes on pärit vaesest perest ning nad on saamatud eluheidikud, kellel on mingisugune omamoodi anne. Tegevuspaigaks on sõjajärgne "Elavate surnute" stiilis linnake, milles valitseb uutmoodi poliitika eesotsas ülbe vanamehega. Järsku tiritakse eluheidikud perede juurest ära ja topitakse ühtekokku omasugustega elu eest võitlema. Juhuslikult tuleb välja, et nad on omasuguste seas erilised ning neile tekivad igasugused oskused tappa ja kakelda nagu Mr. Ja Mrs. Smith. Nad tutvuvad ühel hetkel vastassoost isikuga, kellesse kohe viie minutiga armutakse ja omavahel jagatakse süngemaid saladusi, mis väidetavalt lõhestavad nende südant. Siis juhtub imelik riigipööre ja kõik hakkavad sõdima. Peategelased kasutavad oma andeid ja saavad jagu vaenlastest ning järsku tuleb uutmoodi vaenlane, kellest jagu ei saada. Tundub, et nüüd ongi kõik, surm tuleb ja pahad saavad võimud, kuid ei. Looda sa vaid, et peategelane sul sureb. Appi tuleb kas uus eluarmastus või veel kõrvalisem isik, keda näidati filmi alguses kolm sekundit. Kõik päästetakse, elu on jälle ilus ja siis juhtub midagi ning film lõppeb kõike pingelisemat moodi üldse, mis näitab järgmise osa tulekut.
Kõlab tuttavalt? Terve kassahittide top kolm on täis räuskavaid noori maailmapäästjaid. Miks panin ma alguses sõna "põnev" jutumärkidesse? Esimene film on põnev, teine film enam mitte nii põnev, kolmas hakkab juba ajudele käima. Ma ei mõista, kuidas inimesed saavad kedrata samu filme veel ja veel. Tuleb välja, et tänapäeval on palju neid filmitegijaid, kes teevad asja raha nimel. Trend trendiks, raha rahaks, aga originaslsus on endiselt hinnas.
Ebe.
Kõlab tuttavalt? Terve kassahittide top kolm on täis räuskavaid noori maailmapäästjaid. Miks panin ma alguses sõna "põnev" jutumärkidesse? Esimene film on põnev, teine film enam mitte nii põnev, kolmas hakkab juba ajudele käima. Ma ei mõista, kuidas inimesed saavad kedrata samu filme veel ja veel. Tuleb välja, et tänapäeval on palju neid filmitegijaid, kes teevad asja raha nimel. Trend trendiks, raha rahaks, aga originaslsus on endiselt hinnas.
Ebe.
Muusika
Ongi kätte jõudnud minu
viimane postitus. Algul läks natuke aega mõtlemise peal, kuna ei teadnud
millest kirjutada. Lõpuks otsustasin, et kirjutan oma ühest esimesest kontsertist,
millel ma käisin. Ellie Goulding oli üks esimesi artiste, keda ma live’is kuulsin.
Enne kui ma üldse
eelmine aasta teada sain, et ta Eestisse tuleb, ei olnud ma suur tema fänn. Jah,
ma teadsin osasid tema laule, kuid mitte kõiki, aga ma polnud mingi die
hard fänn. Lõpuks, kui ma teada sain, et ta esineb Rock Cafe’s, siis
palusin emal koheselt piletid ära osta, kuna teadagi, et Rock Cafe’sse mahub
suhteliselt vähe inimesi. Nii et põhimõtteliselt ma tahtsin kontsertile minna,
kuna ma teadsin kaht-kolme laulu. Aga siiski enne kontserti ma kuulasin ta ühe
albumi (Halcyon) läbi ning mõtlesin
endamis, et päris normaalne ning niimoodi ma tasapisi hakkasingi tema muusikat
kuulama. Kuid see kontsert oli lihtsalt liiga hea, et tõsi olla.
Sellest kontserdist on
mul ainult head ja väga head elamused. Ta esitas kõiki oma singleid ning
parimaid lugusid kahelt albumilt. Kuna artistile meeldib trumme mängida ning
enamus laule on trummidega, siis just trummid olidki need, mis tegid selle
kontserdi väga võimsaks elamuseks. Võibolla oli see tingitud selles, et mul oli
samal päeval sünnipäev ning mis saaks olla parem, kui ühe oma lemmikartisti
kontserdil olla.
Mis mulle Ellie
Gouldingu juures kõige rohkem meeldib, on see, et tema lauludel on hea ning
huvitav rütm. See pole päris electropop
ega indie, vaid see on nagu kõige
segu. Mõni kutsuks seda folktronica’ks, kuid minu arust see pole
päris see ka. Igatahes, need rütmid, mis ta lauludes on, on huvitavad ning
kaasahaaravad. Kindlasti tahaksin minna tema kontsertile uuesti kuna elamus oli
lihtsalt super ning pealegi artist ütles, et ta tuleb millalgi tagasi, siia
Eestimaale, kuid seda ütlevad nad kõik :) .
Loodan, et minu postitused, mis ma olen siia üles riputanud, on huvi pakkunud. Kõik, mis ma
üles panin olid minu arvamused ning tahaks loota, et need osadele vähemalt
meeldisid. Oli täitsa huvitav blogi pidada.
Lisett
Palju asju korraga
Täna on olnud selline väga emotsiooniderohke päev ning seda nii heas kui halvas mõttes. Selliseid päevi minu elus pole olnud väga palju, aga tunnen, et tänane on mind ikka korralikult läbi klopisind ning selline kurnatud tunne on - eriti kui negatiivsed teemad on ülekaalus. Kuid mis ma siin ikka halvast rohkem räägin, kellele seda vaja on, eriti praegusel ajal.
Mulle räägiti täna õnneks positiivseid uudiseid ka. Nimelt sain teada, et saan oma esimese auto novembri esimesel nädalal kätte ja see keris emotsioonid ikka väga kõrgele lakke.Viimasel ajal olen üldse autode kohta väga palju uurima hakanud ja ütleksin, et üks lemmikumatest asjadest hetkel ongi vist autodest rääkimine. Eelmisest nädalast hakkasin käima ka autokoolis, mis pakkus palju elevust ning praegu ei suuda ma sõidutunde ära oodatagi. Muidugi kui saan oma auto kätte, siis hakkan vaikselt ise ka juurde õppima, et autokoolis natuke lihtsam oleks.
Kui vanematega sellest autoteemast rääkisin, siis kaldus kuidagi moodi teema üle minu tuleviku peale. Sai natuke mõeldud ja arutatud, mida ma pärast gümnaasiumit edasi võiksin õppima minna ning milliseks on kujunenud minu tulevikuplaanid siin viimase kahe aasta jooksul. Praeguses perspektiivis olen suht-koht kindel, et lähen ärijuhtimist õppima. Teiseks variandiks oleks juura valdkond.
Tean, et see viimane blogipostitus minu poolt polnud küll midagi väga erilist, kuid minu mitte nii väga hea päevaga arvestades, loodan et andestate mulle :)
Päikest teile siia külma sügisilma!
Annaliisa
Mulle räägiti täna õnneks positiivseid uudiseid ka. Nimelt sain teada, et saan oma esimese auto novembri esimesel nädalal kätte ja see keris emotsioonid ikka väga kõrgele lakke.Viimasel ajal olen üldse autode kohta väga palju uurima hakanud ja ütleksin, et üks lemmikumatest asjadest hetkel ongi vist autodest rääkimine. Eelmisest nädalast hakkasin käima ka autokoolis, mis pakkus palju elevust ning praegu ei suuda ma sõidutunde ära oodatagi. Muidugi kui saan oma auto kätte, siis hakkan vaikselt ise ka juurde õppima, et autokoolis natuke lihtsam oleks.
Kui vanematega sellest autoteemast rääkisin, siis kaldus kuidagi moodi teema üle minu tuleviku peale. Sai natuke mõeldud ja arutatud, mida ma pärast gümnaasiumit edasi võiksin õppima minna ning milliseks on kujunenud minu tulevikuplaanid siin viimase kahe aasta jooksul. Praeguses perspektiivis olen suht-koht kindel, et lähen ärijuhtimist õppima. Teiseks variandiks oleks juura valdkond.
Tean, et see viimane blogipostitus minu poolt polnud küll midagi väga erilist, kuid minu mitte nii väga hea päevaga arvestades, loodan et andestate mulle :)
Päikest teile siia külma sügisilma!
Annaliisa
Kokandus
Kana apelsini ja valge veini kastmes
Täna tahtsin jällegi midagi head ja kerget süüa teha, kuid ei teadnud mida. Võtsin siis interneti lahti ja hakkasin otsima.
Tänase retsepti leidsin jällegi Ragne toidublogist. Ragne toidublogist leiab alati midagi head ja mõnusat mida nautida. Seal on palju retsepte kõigile ja need on väga lihtsad, ei nõua palju aega ega komponente.
Alguses seda retsepti uurides, mõtlesin ma kas ikka on hea mõte panna kana kokku koos apelsini ja valge veiniga. Lõpptulemus üllatas mind väga heas mõttes. Sai tõesti kiiresti valmis ja oli väga maitsev. Arvan, et see on tõesti üks nendest toitudest mida hakkan tihedalt valmistama.
Retsept
- 600 grammi kanakintsusid ( võib kasutada ka kanakoibi)
- 2 dl valget veini ( oleneb veinist aga võib panna natuke vähem siis ei hakka veini maitse domineerima)
- soola
- 1 apelsin
- 1-2 supilusikat mett
 |
| Kana apelsini veinikastmes |
Päikest ja mõnusaid toiduelamusi!
Christina
Türgi
Türgi on koht, mida olen külastanud juba 3 korda. Meie
sihtkohaks on olnud alati Türgi üks populaarsemaid kuurortlinnasid Alanya. See
on väike, umbes 300 000 püsielanikuga Lõuna-Türgis Vahemere ääres asuv linn,
kus elu käib, vaid hooajal aprillist-oktoobrini. Kõige rohkem on mulle reisidest meelde jäänud see tunne kui astun
välja sealsest lennujaamast ja tunnen seda mõnusat soojust ja magusat lõhna. Kuna
oleme käinud alati kevadeti, siis on seal mingi võrratu lõhnaga taim, millest
ma kahjuks ei tea midagi, aga selle aroom on mul meeles siiani...
Sealset kliimat ei saa Eesti omaga võrreldagi. Türgis olles
talud 30 kraadist kuuma kergemini kui Eestis, kuna sealne kliima on niiskem.
Hotellid on olnud siiani head nii asukoha kui ka pakutavate
teenuste poolest. Meeldejäävad olid ka õhtused programmid ja toidud, mis on
olid väga huvitavad. Rannad on neil väga kivised, aga selle eest vesi soe ja
lained võimsad.
Viimasest Türgi reisist, mis toimus selle aasta kevadel, jäi
mulle kõige paremini meelde Pamukkale ekskursioon. See koht oli külastamist
väärt, kuna sealne vaade, mida näha sai oli lausa võrratu. Pamukkale on koht,
kus on ammustet aegadest tekkinud soolaveevannid. See
antiikaegadest saati mineraalveekuurordina kuulsust kogunud koht on tänapäeval
looduskaitseala. Seal nägin väga palju eri rahvuseid kogu maailmast. Enamasti
tehakse seal kauneid pilte ja veedetakse mõnus päev soolaveevannides ning on ka
võimalus külastada Kleopatra spa-d. Tagasitee
Antalyasse kulges üle Tauruse mäe, kus sai nautida kauneid vaateid
mägiküladele.
Igal reisil oleme teinud ka
väljasõite jahiga. See ekskursioon kestab terve päeva, mille käigus seilatakse
kahekordse tekiga puust paadil. Pardal saab vaadata kaunist maastikku, mille moodustavad
lahed ja kristalsed veed, tagaplaanil on Tauruse mäed ning männimetsad. Vahepeal
tehakse ka erinevates lahtedes ujumispeatuseid ja nauditakse lõunasööki jahi
pardal.
Kõikide kordadega, mil olen Türgis
viibinud, olen väga rahule jäänud, kuna on vedanud ilmaga ja oleme oma vaba
aega tihedalt sisustanud erinevate ekskursioonidega.
Grete :)
Sport ehk Samsung Estonian Cup
Hei
Kätte on jõudnud minu viimane blogi postitus.
Mõtlesin pikalt, millest viimaseks veel rääkida ning jõudsin otsusele, et räägin ühest maastikuratta sarjast nimega Samsung Estonian Cup.
Samsung Estoninan Cup kestab mai kuust kuni septembrini. Kokku on neid etappe 7. See sari sai alguses 2001 aasta. Esimesed kolm aastat kandis sari nimetust Toyota Estonian Cup. Aastatel 2004-2011 nimetati rattamaratonide sarja peasponsor Elioni järgi. 2012. ja 2013. aastal oli sarja nimisponsor maailma juhtiv tehnoloogiaettevõte Samsung.
Mina ise olen osalenud kolmel aastal selles sarjas. Kaks aastat järjest sõitsin lühikest maad, see on maksimaalselt 45km pikk ning ühe aasta ehk see aasta sõitsin pikka maad, kus kõige pikem maa oli 72km. Kui mõelda, et mis see 72km ikka ole sõita, siis päris nii lihtne see ka pole, kuna tegu on siiski maastikurattasõiduga. Kolm aastat järjest sõitsin Sparta Thule naiskonna tiimis. Meie tiim oli kaks aastat järjest väga tugev, kuna tiimis olid väga head sõitjad. Niisiis saime me esimesel aastal 3. koha ja teisel aastal jäi meil üks punkt puudu 1. kohast. Ja nüüd viimasel aastal saime taas 3. koha, kuid seekord jäi meil teisest kohast palju puudu, kuna meie tiimis polnud enam samad sõitjad.
Kahjuks sain ma see aasta enda vanuseklassis ainult ühe korra olla poodiumil, nimelt Elvas, kuna siis polnud tehniline rada. Minu jaoks on see üks poodiumikoht ka hea, sest nagu ma olen öelnud, siis mulle maastik ei meeldi.
Auhinnad sellel sarjal on väga head. Näiteks üks rattur sai esimese koha eest teleka.
Tänavu aasta võtsin otsuse, et järgmine aasta jätan vahele selle sarja. Põhjus on lihtne- sari võtab kogu vaba aja endale.
Sarjast veel nii palju, et sari on Eesti rahva seas väga populaarne. Iga aasta püstitatakse uus osalejate rekord. Võistelda saavad alustades pühapäeva sõitjatest lõpetades proffidega.
Minu tänane arvamus on see, et see sari oli minu jaoks raske, kuid mina ja minu tiim saime sellega hakkama. Sarja kohta pole ühtki halvustavat sõna öelda. Samsung Estonina Cup oli/on väga hästi korraldatud üritus.
KellyK
Pildil on Otepää rattamaraton ehk kõige raskem ja porisem sõit minu elus.
Kätte on jõudnud minu viimane blogi postitus.
Mõtlesin pikalt, millest viimaseks veel rääkida ning jõudsin otsusele, et räägin ühest maastikuratta sarjast nimega Samsung Estonian Cup.
Samsung Estoninan Cup kestab mai kuust kuni septembrini. Kokku on neid etappe 7. See sari sai alguses 2001 aasta. Esimesed kolm aastat kandis sari nimetust Toyota Estonian Cup. Aastatel 2004-2011 nimetati rattamaratonide sarja peasponsor Elioni järgi. 2012. ja 2013. aastal oli sarja nimisponsor maailma juhtiv tehnoloogiaettevõte Samsung.
Mina ise olen osalenud kolmel aastal selles sarjas. Kaks aastat järjest sõitsin lühikest maad, see on maksimaalselt 45km pikk ning ühe aasta ehk see aasta sõitsin pikka maad, kus kõige pikem maa oli 72km. Kui mõelda, et mis see 72km ikka ole sõita, siis päris nii lihtne see ka pole, kuna tegu on siiski maastikurattasõiduga. Kolm aastat järjest sõitsin Sparta Thule naiskonna tiimis. Meie tiim oli kaks aastat järjest väga tugev, kuna tiimis olid väga head sõitjad. Niisiis saime me esimesel aastal 3. koha ja teisel aastal jäi meil üks punkt puudu 1. kohast. Ja nüüd viimasel aastal saime taas 3. koha, kuid seekord jäi meil teisest kohast palju puudu, kuna meie tiimis polnud enam samad sõitjad.
Kahjuks sain ma see aasta enda vanuseklassis ainult ühe korra olla poodiumil, nimelt Elvas, kuna siis polnud tehniline rada. Minu jaoks on see üks poodiumikoht ka hea, sest nagu ma olen öelnud, siis mulle maastik ei meeldi.
Auhinnad sellel sarjal on väga head. Näiteks üks rattur sai esimese koha eest teleka.
Tänavu aasta võtsin otsuse, et järgmine aasta jätan vahele selle sarja. Põhjus on lihtne- sari võtab kogu vaba aja endale.
Sarjast veel nii palju, et sari on Eesti rahva seas väga populaarne. Iga aasta püstitatakse uus osalejate rekord. Võistelda saavad alustades pühapäeva sõitjatest lõpetades proffidega.
Minu tänane arvamus on see, et see sari oli minu jaoks raske, kuid mina ja minu tiim saime sellega hakkama. Sarja kohta pole ühtki halvustavat sõna öelda. Samsung Estonina Cup oli/on väga hästi korraldatud üritus.
KellyK
London
Poolteist aastat tagasi leidsin end lennukist Londoni poole. Minuga kaasa lendasid veel Ebe, tema ema ja sõbrannad. Londonis oli meil üüritud hubane Inglise stiilis korter. Vähemalt nii meile lubati. Pettumust valmistas see, et hubasusest oli asi veidikene kaugel. Lumivalged seinad ja katkised aknad tekitasib pigem kõhedust. Kuna see reis ei olnud mõeldud mugavuste nautimisele, siis elas need pikad kolm päeva seal edukalt üle. Meie päevad möödusid shopates, sellest pole mõttet väga pikalt siin kirjutada. Mälestused põhinevad sealsest teistsugusest maailmast. On etteaimatav, et sealsed inimesed on meeletult sõbralikud, kuid see ei tundunud usutav seni, kuni ise oma silmaga seda nägin. Poes või tänaval kedagi kogemata müksates ei tahetud mulle kallale tulla, vaid naerdi koos minuga selle väikese intsidendi üle. Kuna me Ebega oleme vahest vägagi hüperaktiivsed, siis tundsime vajadust inimestega lollitada. Tantsisime nende selja taga, filmisime, lollitasime, raporteerisime ja inimesed jäid huvist vaatama, millega me järgmisena hakkama saame. Tantsides vaadati meid ja naeratati sõbralikult kaamerasse, seda on nüüd päris tore vaadata.
Peale lollitamise külastasime ka muidugi erinevaid kultuurseid kohti, näiteks Tower Bridge, Big Ben ja kuninganna loss. Televiisorist või internetist vaadates ei tundu need ligilähedalegi nii võimsad kui reaalsuses. Õhtuti külastasime ka kohalikku pubi. Kui sa seal istud ja sööd tunned end reaalse inglasena. Inimesed laulavad ja tantsivad su ümber, kõik tahavad turistidega rääkida ja huumorimeelest puudust ei tule.
Kokkuvõttes oli see väga hea kogemus välismaailma eluga tutvumiseks. Seal saad sa lõpuks aru, miks öeldakse eestlaste kohta tuim või kuri. Kõik sealsed tingimused ja kultuur on imelised ning ma leiaksin end iga kell uuesti lennukilt Londoni poole.
Marlen.
teisipäev, 7. oktoober 2014
Arvamus
Avastasin mõnda aega tagasi, et kõik siirad muusikaaustajad ei ole nii suured fännid kui alguses tundub. Ilmselgelt, nagu igal inimesel, tekkis minul selle kohta oma arvamus. Toon ühe lihtsa näite sellest, mida ma öelda tahan.
On olemas inimesi, kes kuulavad Eesti hip-hopi sõltuvalt seltskonnast ning on neid inimesi, kes kuulavad seda kuna on seotud hip-hopiga. Viimaselt nimetatud inimestel on rääkida oma lugu, kuidas ning millal see alguse sai. Mõni kogus tänavalt kassette, teine sai pisiku talle pühendatud autogrammiga albumilt, kui oli veel allameetrine. Ma ei mõtle, et inimesed on seotud hip-hopiga kui tantsijad või räiged riimivennad, vaid nad tunnetavad lugusi oma meeltes, oma lemmikut kuulates tuleb kananahk peale või koguni pisar silma. Lugude sõnu kuulates tulevad meelde hingesoppide põhja kadunud mälestused ja neist meisterdatakse uusi. See kõik on eriti deepil tasandil väljendus, kuid ei saa eirata fakti, et isegi kõige gängstam gängster oma tundetus hinges hindab kõrgelt riime, mis on saatnud elu. Rääkides sellest grupist, kes käib trendiga kaasas tuupides pähe ridu, mida parimad semud laulda ihkavad, ei tea tegelikult Eesti räpi ehtsust. Nad ei ole teadlikud kultuurist, mis peitub selle taga. Erilist rõhku tahan panna asjaolule, et kui väidetav hip-hopi austaja kuulab räppi ilma sõnadele pühendumata ei kuula ta räppi, vaid lugude pealispinda. Iga artist on teinud lood enda oludele vastavalt, sünge minevik või majanduskriis. Räpparid avavad oma lugudega hinged ja suurendavad kuulajate teadmisi oma maailmapilgust. On väga suur hulk neid, kes usuvad, et räpp teeb inimesest nolgi ja paneb noori tegema igasugust paska. Tegelikult on räpp palju enamat kui suguelundid ja raha. Jättes kõrvale need wannabe kanepisuitsetajatest räpparid leidub lugusi, mis räägivad kliimamuutusest ja motivatsioonist enda olevust leida. Eesti tõelised räppartistid ei tee oma asja raha pärast, neil ei ole vaja raha, et tõestada kui tõelised suudetakse olla. Neile piisab sellest, et keegi kuskil kaugel kuulab neid. Selliste inimeste teadmistepagas on hiiglaslik ja parem on kuulata lolli, kes on saanud targaks kui tarka, kes pole kunagi loll olnud.
Niisiis, kuulake sellist muusikat, mis tahate. Keegi ei saa keelata. Kuid kui te ei tea oma lemmiku muusika stiiliga kaasnevat kultuuri, siis ärge nimetage end selle austajaks. Eks te ise otsustage, milline neist olete.
Ebe.
On olemas inimesi, kes kuulavad Eesti hip-hopi sõltuvalt seltskonnast ning on neid inimesi, kes kuulavad seda kuna on seotud hip-hopiga. Viimaselt nimetatud inimestel on rääkida oma lugu, kuidas ning millal see alguse sai. Mõni kogus tänavalt kassette, teine sai pisiku talle pühendatud autogrammiga albumilt, kui oli veel allameetrine. Ma ei mõtle, et inimesed on seotud hip-hopiga kui tantsijad või räiged riimivennad, vaid nad tunnetavad lugusi oma meeltes, oma lemmikut kuulates tuleb kananahk peale või koguni pisar silma. Lugude sõnu kuulates tulevad meelde hingesoppide põhja kadunud mälestused ja neist meisterdatakse uusi. See kõik on eriti deepil tasandil väljendus, kuid ei saa eirata fakti, et isegi kõige gängstam gängster oma tundetus hinges hindab kõrgelt riime, mis on saatnud elu. Rääkides sellest grupist, kes käib trendiga kaasas tuupides pähe ridu, mida parimad semud laulda ihkavad, ei tea tegelikult Eesti räpi ehtsust. Nad ei ole teadlikud kultuurist, mis peitub selle taga. Erilist rõhku tahan panna asjaolule, et kui väidetav hip-hopi austaja kuulab räppi ilma sõnadele pühendumata ei kuula ta räppi, vaid lugude pealispinda. Iga artist on teinud lood enda oludele vastavalt, sünge minevik või majanduskriis. Räpparid avavad oma lugudega hinged ja suurendavad kuulajate teadmisi oma maailmapilgust. On väga suur hulk neid, kes usuvad, et räpp teeb inimesest nolgi ja paneb noori tegema igasugust paska. Tegelikult on räpp palju enamat kui suguelundid ja raha. Jättes kõrvale need wannabe kanepisuitsetajatest räpparid leidub lugusi, mis räägivad kliimamuutusest ja motivatsioonist enda olevust leida. Eesti tõelised räppartistid ei tee oma asja raha pärast, neil ei ole vaja raha, et tõestada kui tõelised suudetakse olla. Neile piisab sellest, et keegi kuskil kaugel kuulab neid. Selliste inimeste teadmistepagas on hiiglaslik ja parem on kuulata lolli, kes on saanud targaks kui tarka, kes pole kunagi loll olnud.
Niisiis, kuulake sellist muusikat, mis tahate. Keegi ei saa keelata. Kuid kui te ei tea oma lemmiku muusika stiiliga kaasnevat kultuuri, siis ärge nimetage end selle austajaks. Eks te ise otsustage, milline neist olete.
Ebe.
Boracay
Kolm aastat tagasi käisime pere ja sõpradega Boracay saarel. Enne reisi vaatasin pilte, mida see koht endast kujutab ja ma olin väga ärevil, sest ma poleks uskunud, et ma nii noorelt sellisesse kohta saan reisida .
Sõit sinna oli väga pikk ja väsitav. Tallinnast lendasime Soome. Järgmine lend, mis kestis 10 tundi oli Hong Kongi. Hong Kongis veetsime ühe öö. Sinna jõudes viisime oma asjad hotelli ja läksime linnaga tutvuma. väga palju on seal kiirtoidu restorane ja need on tihedalt üksteise kõrval. See vaatepilt oli suhteliselt kohutav, sest kogu praht ja jäägid visati restorani ette tee äärde. Rahvast on seal meeletult palju ja liiklus on väga tihe. Kuna ajavahe muutus 6 tundi, võttis sellega harjumine natuke aega. Mäletan veel, et öösel kell 2 olime õega üleval, sest Eestis oli kell siis 8 hommikul. öösel oli veel linnast kuulda kõva lärmi. kogu aeg käib seal pidev sagimine. Hommikul läksime lennujaama ja sõitime 3 tundi Manilasse. Viiman lend kestis 2 tundi ja lõppes Kalibos. Kalibost sõitsime laevaga umbes 15 minutit Boracay saarele ja sealt bussiga hotelli.
Kui saime kätte hotellitoa võtme, siis polnud aega kohvritele mõelda vaid läksime kohe tuba ülevaatama. see oli tegelikult nagu korter. 3 magamistuba, 2 vannituba, elutuba ja köök. Kuna jõudsime kohale öösel, siis läksime kohe magama.
Boracayl on kaks põhilist randa, White Beach ja Bulabog. Need rannad paiknevad teineteisega vastastikku. Boracay saar on tuntud just White beach'i poolest. Ma väidaks ise, et sinna peab minema just selle ranna pärast, sest nii sinist merd ja valget liiva pole ma mitte kusagil näinud. Bulabog'i rannas puhus kogu aeg tugev tuul ja sellepärast on see rand mõeldud surfaritele.
Saar ise on väga väike, sellele võib umbes kahe tunniga ringi peale teha.
Kohalikud elavad väikestes hurtsikutes. Praktiliselt koosneb hurtsik seintest, aknast ja uksest ning katusest. Aknaks on vaid auk, mille ees on puidust rest.
Transpordi vahendiks on mootorratas külgkorviga., seda nimetatakse tuk-tukiks.
Igal hommikul randa minnes nägime kuidas vanemad panid oma lapsed tuk-tukidesse ja saatsid nad kooli. Koolimajaks oli üks suur hoone koos sisehooviga.
See on parim koht, kuhu ma siiani reisinud olen. Aga Boracay saart peaks iga üks oma silmaga nägema, sest selle saare loodus on uskumatult ilus.
Marlen.
Bulabog 
White BeachSa oled teistsugune, seega sa pole normaalne...
Suuremal osal inimestest on saanud harjumuseks teha iga päev vähemalt ühe korra väike "ring" Facebookis, minu puhul on selleks saanud pigem Telegrami lugemine. Täna sattusin Telegramis peale ühele artiklile, kus oli kirjutatud sellest, kuidas Lääne-Aafrikas suhtutakse vaimuhaigusesse ja muudesse "puuetesse". Ja seda artiklit lugedes, valitsesid mu pead järsku mõtted, mida olen endal varemgi peast avastanud. Ja mis mõtted need olid? "Miks ei või siinsed inimesed asjadesse nii hästi suhtuda?" "Nii vale on arvata, et Aafrika või mõne muu "vähem arenenud riigi" inimesed on meist halvemad, minu arust on nad isegi meist paremad." "Ma tahaks, et ma suudaks uskuda sama palju, kui nemad." Ja viimaks, "ma pean sinna minema, seda kultuuri ja neid inimesi ISE nägema!".
Ma olen alati olnud sedasorti inimene, keda New York'i ja Pariisi asemel huvitavad idamaised kultuurid, vihmametsade hõimud ja "kolmanda maailma" elu koos kõigi raskuste, probleemide ja uskumustega. Minu elu unistus ei ole rikkus või kuulsus või silmapaistev karjäär, vaid see, et saaksin reisida nendesse kohtadesse, millest olen viimaste aastate jooksul unistanud ja mille kohta nii palju uut teada saanud. Ja reisimise all ei mõtle ma päevitamist liivarandadel ja ööbimist luksushotellides. Ma pean silmas sellist reisimist, mille käigus saan tõesti osa kohalikust kultuurist, õpin tundma sealseid inimesi ja kogen kõike seda, mida nemadki.
Kuid nüüd kaldusin ma väga teemast kõrvale. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et läänemaailmas suhtutakse vaimuhaigusesse ja füüsilistesse puudustesse niivõrd negatiivselt, neid kardetakse, inimesed ei tea kuidas suhelda nendega, kellel mõni "puudus" on. Mind nii väga paelus see, kuidas selles Telegrami artiklis oli kirjutatud kuidas Lääne-Aafrika Dagara hõimu šamaanid ja üleüldiselt kogu hõim mõtleb "puuetest". Dagara hõimus peetakse neid haigusi headeks uudisteks teisest ilmast. Seda niiöelda kriisi läbiv inimene on valitud meediumiks, kelle kaudu vaimumaailm saab ühendust kogukonnaga.
Minu arust on imetlusväärne, et mõne riigi või kogukonna inimesed suudavad uskuda asjadesse nii tugevalt, suudavad selles tänapäeva korrumpeerunud ja industrialiseerunud maailmas säilitada veel selle, mis on tegelikult oluline, Need inimesed oskavad ja suudavad elada oma elu seda nautides, tehes seda, mis on õige ja vajalik. Need on need inimesed, keda mina imetlen, mitte mõni kuulsus või riigipea. Need on inimesed, kes usuvad, et iga ühel on õigus uskuda sellesse, millesse ta soovib.
Olen palju mõelnud, (ja loodan et see ei jää vaid mõtteks) et tahaksin tulevikus minna Indiasse, elada seal mõnda aega mõnes budistlikus templis ja omandada selle usu põhitõed enda jaoks, lasta sellel muuta oma elu. Siis saaksin lisaks nendele võõrastele, kellest siin praegu nii suure vaimustusega kirjutan, imetleda ka iseennast.
Lisan siia ka selle Telegrami artikli lingi, et igaüks keda see huvitab. saaks ise seda lugeda. :)
http://www.telegram.ee/vaimsus/vaimuhaigustest-samaani-pilguga-sild-teistesse-maailmadesse#.VDQ2I-caySM
PS! Üleüldse soovitaksin teil kõigil rohkem Telegrami lugeda, mitte Delfit või Postimeest, saate teada mis maailmas tegelikult toimub. ;)
BrixG
Ma olen alati olnud sedasorti inimene, keda New York'i ja Pariisi asemel huvitavad idamaised kultuurid, vihmametsade hõimud ja "kolmanda maailma" elu koos kõigi raskuste, probleemide ja uskumustega. Minu elu unistus ei ole rikkus või kuulsus või silmapaistev karjäär, vaid see, et saaksin reisida nendesse kohtadesse, millest olen viimaste aastate jooksul unistanud ja mille kohta nii palju uut teada saanud. Ja reisimise all ei mõtle ma päevitamist liivarandadel ja ööbimist luksushotellides. Ma pean silmas sellist reisimist, mille käigus saan tõesti osa kohalikust kultuurist, õpin tundma sealseid inimesi ja kogen kõike seda, mida nemadki.
Kuid nüüd kaldusin ma väga teemast kõrvale. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et läänemaailmas suhtutakse vaimuhaigusesse ja füüsilistesse puudustesse niivõrd negatiivselt, neid kardetakse, inimesed ei tea kuidas suhelda nendega, kellel mõni "puudus" on. Mind nii väga paelus see, kuidas selles Telegrami artiklis oli kirjutatud kuidas Lääne-Aafrika Dagara hõimu šamaanid ja üleüldiselt kogu hõim mõtleb "puuetest". Dagara hõimus peetakse neid haigusi headeks uudisteks teisest ilmast. Seda niiöelda kriisi läbiv inimene on valitud meediumiks, kelle kaudu vaimumaailm saab ühendust kogukonnaga.
Minu arust on imetlusväärne, et mõne riigi või kogukonna inimesed suudavad uskuda asjadesse nii tugevalt, suudavad selles tänapäeva korrumpeerunud ja industrialiseerunud maailmas säilitada veel selle, mis on tegelikult oluline, Need inimesed oskavad ja suudavad elada oma elu seda nautides, tehes seda, mis on õige ja vajalik. Need on need inimesed, keda mina imetlen, mitte mõni kuulsus või riigipea. Need on inimesed, kes usuvad, et iga ühel on õigus uskuda sellesse, millesse ta soovib.
Olen palju mõelnud, (ja loodan et see ei jää vaid mõtteks) et tahaksin tulevikus minna Indiasse, elada seal mõnda aega mõnes budistlikus templis ja omandada selle usu põhitõed enda jaoks, lasta sellel muuta oma elu. Siis saaksin lisaks nendele võõrastele, kellest siin praegu nii suure vaimustusega kirjutan, imetleda ka iseennast.
Lisan siia ka selle Telegrami artikli lingi, et igaüks keda see huvitab. saaks ise seda lugeda. :)
http://www.telegram.ee/vaimsus/vaimuhaigustest-samaani-pilguga-sild-teistesse-maailmadesse#.VDQ2I-caySM
PS! Üleüldse soovitaksin teil kõigil rohkem Telegrami lugeda, mitte Delfit või Postimeest, saate teada mis maailmas tegelikult toimub. ;)
BrixG
Sügisene meeleolu
Täna on olnud kummaline päev, sest ma olen kuulanud väga palju erinevat muusikat ning vanad laulud üles otsinud. Tean, et minu blogiteema pole küll muusika, kuid seda ma ei saa kirja panemata jätta - iga lauluga kaasneb oma lugu. Mälestused jäävad palju selgemini meelde kui sellega seostada mingi laul, mida sellel ajahetkel kuulata võisid või mis oli enim mängitud laul sinu playlistis. Kuna täna on olnud selline rahulikum päev siis olen tavapärasest rohkem mõelnud vanadele asjadele. Võib-olla oleneb see ka sellest, et olen natuke haige ja seetõttu ka uimasem. Täna isegi küsiti, kas mul on kõik ikka korras, sest inimesed on harjunud mind nägema üsna energilisena. Vanu laule kuulates, hakkab minul küll see mõttemaailm kohe eriliselt tööle. Ma olen täiesti kindel, et ma pole ainus. Sees tekib selline imelik tunne, võib öelda et isegi üleolevalt hea tunne. Võin kinnitada, et tänu lauludele säilitan oma mälestusi kauem. Eriti hea on meenutada eelmist suve, kuid kui rääkida praegusest aastaajast, milleks on sügis, siis sügisilmad on lõpuks käes. Haiguste levik on just sellisel ajal kõige intensiivsem ning nagu enne sai mainitud, tabas mindki külmetus ning selle põhjustajaks on kindlasti külmad sügisõhtud ja petlikult tugev tuul. Või siis saab selle kohta öelda ka nii: pole olemas halba ilma - on vaid halb riietus. Sügis toob endaga peale külmade ja tuuliste ilmade kaasa ka pimeduse, mis tähendab seda, et hommikuti on palju raskem voodist üles saada ning varakult õhtul läheb juba pimedaks, päevavalgust jääb aina vähemaks. Selle aastaaja juures meeldib mulle aga selline karge olek - vihmasabin, tuuleiilid ja kaminas tule praksumine läbisegi. Kõige selle juurest ei saa puududa muidugi tass kuuma teed ning mõni hea raamat. Sügis on omamoodi imeline aeg, nagu seda on kõik teisedki aastaajad, oleneb millise nurga alt vaadata ning kes on vaatajaks.
Hoidke enda tervist ja jooge palju teed!
Annaliisa:)
Hoidke enda tervist ja jooge palju teed!
Annaliisa:)
Amsterdam
Augusti keskel külastasin koos
õega Amsterdami.Meid paelus selle kauni linna ajalugu ja vaba aja sisustamise
võimalused ning kindlasti ka läbi linna
looklevad kanalid.
Sinna jõudes võttis meid vastu
tohutult suur lennujaam ja soe ilm. Me ööbisime Tielis, mis on Amsterdamist 1h
kaugusel. Seal peatusime ühe õe tuttava juures. Sinna jõudes ei suutnud uskuda
kui tohutult ilus saab üks linnaosa olla. Korterisse jõudes võtsime kohe rattad ja suundusime linna avastama. Algul
oli väga võõras sõita, kuna seal on ratturitel igal pool eesõigus.
Esimese päeva hommikul viidi meid
Amsterdami ja otsustasime kohe esimese asjana ära külastada Anne Franki
muuseumi, aga sinna jõudes võttis meid vastu umbes 1,5 kilomeetri pikkune järjekord. Kuna huvi oli muuseumi vastu suur,
siis otsustasime, et kannatame järjekorras ootamise ära. Lõpuks peale 2h
möödumist saime sisse. Ütlen ausalt, et need 2h ei olnud seda külmetamist ja
ootamist üldse väärt, kuna ettekujutus muuseumist oli midagi enamat. Peale seda
külastasime mitmeid keskuseid ning käisime ära ka Punaste Laternate tänaval,
kus saime omamoodi elamuse. Saime näha ka linna õhtutuledes, mis oli võrratu.
Teisel ja kolmandal päeval käisime Rotterdamis ja Utrecht`is. Seal saime näha ilusat arhitektuuri ja ka
kanaleid, mida võib näha Hollandis igal pool. Eelviimasel päeval käisime
vaatamas ka tuulikud, mis olid tohutult suured ja jätsid väga võimsa mulje.
Viimase päeva õhtu lõpetasime ühe pika rattasõiduga mööda Tieli ning nautisime
päikeseloojangut ja viimaseid hetki sealses võrratus amtosfääris.
Reisiga jäin väga rahule, kuna
sealne kultuur, inimeste sõbralikkus ja keskkond annavad rikastavat energiat. Uue
võimaluse korral külastaksin Amsterdami uuesti!
Grete :)
Grete :)
Kokandusblogi
Kõige kõrgem kunst on kokakunst...
Mõtlesin tükk aega kuidas teha kokandusblogi ja milliseid retsepte üles panna. Miks valisin just kokanduse? Ega ma täpselt ei oskagi öelda. Mõtlesin lihtsalt selle peale millest ma tahaksin kirjutada ja mis oleks minu jaoks huvitav.
Täna postitan ühe ülihea õunakoogi retsepti, mille leidsin paar aastat tagasi Ragne kokandusblogist ( www.kokkama.ee). Olen seda kooki teinud juba aastaid, eriti just sügishooajal kui on palju õunu. Kook kaob alati kiiresti ja enamasti järgmiseks päevaks ei jätkugi :). Ja kui on vaja mõnikord ootamatutele külalistele midagi pakkuda siis seda kooki on väga kiire ja mugav teha. Aastatega olen retsepti ise natuke mugandanud ja endale sobivamaks teinud. Kooki on lihtne teha, võtab vähe aega ja komponente on vähe, enamasti on kõik asjad kodus köögikapis igaühel olemas.
Retsept
- 4 muna
- 12 supilusikat õli
- 12 supilusikat jahu
- 12 supilusikat suhkrut
- 2 teelusikat küpsetuspulbrit
- Palju õunatükke, umbes 1kg
- Soovi korral kardemoni, kaneeli
- Kookoshelbed
Õunad võib asendada ka näiteks pirnide või rabarberitega.
 |
| Koogist siis pilt ka |
Päikest kõigile ja olge tublid :)
Christina
esmaspäev, 6. oktoober 2014
Muusika
Oma teise postituse tahaksin pühendada ühele muusikule, kes on
mulle meeldinud alates sellest ajast, kui tema ühes videos esines Rupert Grint
ning ma arvasin, et see on hoopis Ruperti laul (nad on ära vahetamiseni
sarnased). Osad, kes on tuttavad tema loominguga, on juba ära arvanud, et
kellega on tegu.
Lisett
Ed Sheeran on Briti laulja ja
laulukirjutaja, teda võib kutsuda multitalendiks. Kuna mitte ainult ei ole ta
hea laulja ja laulukirjutaja, vaid ta oskab ka viiulit, klaverit, löökpille ja kitarri (akustiline ja bass)
mängida ning beat box’i. Selle üheksa
aasta jooksul, mil ta on laule kirjutanud ning neid avaldanud, on ta välja
andnud 12 EP’d (extended play) ning
kaks stuudio albumit.
Tema esimene album ilmus aastal 2011 ning see kandis nime Plus (+). Algul, kui ma tema albumilt esimest singlit kuulasin, mõtlesin ma
oma ette, et miks kõik küll teda nii hullult kiidavad. Ta on ju lihtsalt mingi
tavaline mees, ei tea kust tulnud, punaste juustega ning oskab mängida kitarri.
Minu jaoks oli ta täiesti tavaline. Kuid mida aeg edasi ning mida rohkem ma
tema loomingut sellelt albumilt kuulasin, seda rohkem ma hakkasin vaikselt mõistma,
milles see kogu fenomen temas seisnes. Need sõnad, mida ta oma lauludesse on
kirjutanud ei ole lihtsalt mingid suvalised, vaid iga sõna, mis ta on
kirja pannud, kannab omaette juba mingit tähendust ning kui see kõik kokku panna,
tuli sellest tõeliselt imeline teos. Mis sellest, et kogu albumi ajal ta mängib oma
akustilist kitarri ning õieti polegi taustaks bändi muusikat- see teebgi selle
albumi heaks, teistsuguseks.
Tema teine album ilmus selle aasta juunis ning selle albumi nimeks
on Multiply (x). See album on
suhteliselt teistsugune ning algul tundus selle albumi kuulamine võõras, kuna
võrdlesin uut loomingut vanaga. Ka see uus album on lihtsalt geniaalne, minu
arust. Kohat võibolla isegi parem kui esimene.
Mis mulle temas kõige rohkem meeldib on see, et need sõnad, mis ta
kirjutab. Oma laule kirjutab ta elust enesest, kõigest, mis tema ja ta tutavad
on läbi elanud. Ta hääl sobib nende lauludega ideaalselt kokku. Pole ime, et see album on selle aasta kõige müüdum plaat.
Järgmise aasta veebruaris esineb Ed Sheeran Saku Suurhallis ning
soovitan kõigil seda vaatama minna, kuna live
on alati parem kui CD.
Lisett
"Pepu kaudu lapsi ei tehta" ehk elu Toompeal nagu draamafilmis
Kes on lugenud eelnevalt minu varasemat postitust SAPTK protestiaktsiooni kohta minu isiklikust blogist, teavad, et mina toetan homode õigusi ning pean neid samaväärseks nii enda kui ka Teiega. Nad ei ole minu silmis mitte kuidagi halvemad ega paremad. Inimene on inimene, mano y mano.
Tegelikult ei hakka ma teile rääkima järjekordset juttu homode õigustest vaid seekord on asi isiklikum. Kogu selle suure naljanumbri kõrval mis Toompeal homofoobide ning teistsuguse kirju seltskonna poolt korraldati, rikuti seal kõrval tegelikult pealtnäha elementaarseid reegleid ning sellest kõige rohkem läks ilmselgelt rahvale hinge väikene tütarlaps kelle õiguseid tegelikuses kuritarvitati.
Nüüd kasutagem korraks enda kujutlusvõimet. Kujutage ette väikest tüdrukut, tal on seljas roosa mantel, mantliga on ka samalaadset värvi aksessuaarid(müts ning sall) ning kirsiks tordil on tal käes roosa õhupall. Suhteliselt süütu mõtteline pilt avanes teil, eksole? Aga pelgalt ühe detailiga võib selle pildi rikkuda, nimelt oli palli peale kirjutatud suurelt "PEDED KOJU KAPPI".
Ei pea vist olema raketiteadlane, et uskuda, et sellelsamal tütarlapsel pole õrnaaimugi mida ta seal Toompeal teeb, rääkimata sellest, mis on tema armsale õhupallile kirjutatud. "Aitäh emme-issi, 10 aasta pärast me veel mälestame seda hetke jõululaua taga". Kas lapsi kasutataksegi samamoodi juba mõjutusvahenditena? Kas meid üritatakse ka kuidagi mõjutada ning kas me allume sellele provokatseerimisele? Ei tea, kuid kurb tõsiasi on siiski see, et selle lapse mällu jääb üks hägune auk päevast, mil ta enda vanematega homoseksuaale taga kiusamas käis, teadmata veel sellest mitte midagi. Good parenting!
Take care :)
Tegelikult ei hakka ma teile rääkima järjekordset juttu homode õigustest vaid seekord on asi isiklikum. Kogu selle suure naljanumbri kõrval mis Toompeal homofoobide ning teistsuguse kirju seltskonna poolt korraldati, rikuti seal kõrval tegelikult pealtnäha elementaarseid reegleid ning sellest kõige rohkem läks ilmselgelt rahvale hinge väikene tütarlaps kelle õiguseid tegelikuses kuritarvitati.
Nüüd kasutagem korraks enda kujutlusvõimet. Kujutage ette väikest tüdrukut, tal on seljas roosa mantel, mantliga on ka samalaadset värvi aksessuaarid(müts ning sall) ning kirsiks tordil on tal käes roosa õhupall. Suhteliselt süütu mõtteline pilt avanes teil, eksole? Aga pelgalt ühe detailiga võib selle pildi rikkuda, nimelt oli palli peale kirjutatud suurelt "PEDED KOJU KAPPI".
Ei pea vist olema raketiteadlane, et uskuda, et sellelsamal tütarlapsel pole õrnaaimugi mida ta seal Toompeal teeb, rääkimata sellest, mis on tema armsale õhupallile kirjutatud. "Aitäh emme-issi, 10 aasta pärast me veel mälestame seda hetke jõululaua taga". Kas lapsi kasutataksegi samamoodi juba mõjutusvahenditena? Kas meid üritatakse ka kuidagi mõjutada ning kas me allume sellele provokatseerimisele? Ei tea, kuid kurb tõsiasi on siiski see, et selle lapse mällu jääb üks hägune auk päevast, mil ta enda vanematega homoseksuaale taga kiusamas käis, teadmata veel sellest mitte midagi. Good parenting!
Take care :)
London
Mitte vähem ega rohkem kui 2 aastat tagasi külastasin ma
Londonit. Mäletan veel seda hetke kui sõitsime lennujaama poole ja kõhus oli
ärevustunne. Reis toimus novembri kuus, mil meil olid juba ilmad vihmased ja
külmad, kuid Londonisse jõudes võttis meid vastu 15 kraadi sooja ja päikeseline
sügisilm. Meie hotell asus Stratfordi linnaosas, mida tänapäeval tuntakse tänu
Olümpiamängudele. Uskumatu, et selle jaoks on ehitatud välja eraldi linnaosa ja
meeletud staadionid.
Käisin seal koos ema, õe ja peretuttavatega. Reisiseltskond
oli meil lõbus ja kirev. Esimesel päeval olid meie emotsioonid laes, kuna
uskumatu oli näha kõike oma silmaga, mida olime eelnevalt näinud, vaid
televiisorist ja ajakirjandusest. Nähes esimest korda Big Beni, Buckinghami
paleed, Westminster Abbey`d, Tower silda ning jalutada Piccadilly tänaval oli
võimas. Külastasime ka Hiina linnaosa, kus nautisime nende kultuuri erinevaid hõrgutisi. Restoran, kuhu sattusime
oli väga väike ja läbi kahe korruse ning meenutas oma olemuselt pigem aguli
kööki kui keset Londonit olevat söögikohta. Kuid toidud olid head ja saime
kõhud täis. Sain järjekordse kogemuse sellest, et alati ei saa head sööki uhkest
restoranist, vaid hõrgutisi võib ka leida kõrvaltänaval olevates söögikohtades Kindlasti võin öelda, et London on üks
ilusamatest linnadest oma arhitektuuri ja ajalooliste ehitiste poolest, kus
käinud olen. Kuna Inglismaal elab palju eri rahvuseid seetõttu on ka tänavapilt
väga kirju ja huvitav.
Õnneks on mul võimalus järgmisel kuul jälle seda kaunist
linna külastada ning sealset atmosfääri nautida. Kindlasti kavatseme me sel korral
ette võtta uusi sihtkohti ning nautida neid päevi täiel rinnal. Üheks põhikohaks
mida külastada sooviks on Camdeni linnaosa, mis asub keset Londonit. See on
eklektiline ja nooruslikult kant, kust leiab kirjut seltskonda kogu maailmast. Ise
tahaks ka ära käia kuulsas Brightonis, mida nimetatakse Londoni suvepealinnaks.Seal
on eba-britilikud ehitised, kuldsed liivarannad, võrratu arhitektuur ja
kaasaegsed kunstigaleriid. Kohti, kuhu tahaks Londonis olles jõuda on tegelikult
päris palju, kuna kõik sealsed linnad on juttude järgi väga omapärased ja väärt
külastamist.
Tundub, et Londonist on saamas minu unistuste linn, kuhu
läheks iga kell tagasi...
Grete :)
Sport ehk EMV maantesõidus
Hei
Jätkan täna oma blogi kirjutamist ainult Eesti Meistri Võistlustest maanteesõidus.
EMV maantesõidus toimusid Palamusel, kus võistlus kulges väga mägisel rajal. Võistlused toimusid kahel päeval. Esimesel päeval toimus eraldistart ning samal rajal toimus ka grupisõit.
Eraldistardis oli mul au alustada kogu võistluspäeva. Kuna mulle nii väga eraldistart ei meeldi, siis ei lootnud sealt ka midagi erilist. Terve sõidu andsin endast kõik, mis anda sain. Sõit kulges nagu ma eelnevalt ütlesin väga mägisel rajal ja minul kui sprinterile oli see rada raske. Kuid ma pidasin lõpuni vastu, sõites lõpus juba vihmaga. Sõidu lõpetades jäin ma oma konkurentide aegu kuulama. Peale mind startis minu väga tugev vastane, kes on eraldistardis alati minust parem olnud. Niisiis lõpetas tema ka sõidu ja kohtunik hõikas tema aja välja.. mis toimus? Kohtunik ütles tema aja, see aeg oli minust halvem. Ma olin tol hetkel nii tohutult õnnelik, et seda oli võimatu sõnadesse panna. Nüüd tuli mul oodata kõige tugevama konkurendi tulemust. Lootsin terve aeg, et "palun tule temal halvem aeg, palun!", kuid ta lõpetas sõidu minust 5 sekundit parema ajaga. Mõelge ainult viis sekundit eraldas mind Eesti Meistri tiitlist. Ma olin samas pettunud kui ka õnnelik, sest teha ära ühele oma peamisele konkurendile ja olla ainult viis sekundit halvem võistlejast, kes on selles alas minust üle pea on väga hea tulemus minu arust.
Peale seda tuli oodata auhinna tseremooniat. Kurb oli vaadata, kuidas sini-must-valge särk riputati kellelegi teisele selga, kuid mis teha, edasi tuli mõelda ainult järgmisele päevale ja loota sealt head tulemust.
Niisiis tuli hommikul jälle vara üles tõusta ja minna grupisõidu starti. Sõitsime koos eliidi naistega, kus sõitis ka Itaalias profiklubis sõitev Liisi Rist.
Sõita oli kui ma ei eksi 6 ringi. Esimene ring nagu alati oli väga rahulikus tempos, tutvuti inimestega ja nauditi sõitu. Kuid teisele ringile minnes hakati tempot tõstma. Mina istusin alati grupi eesotsas, kuid ette vedama ei läinud. Nii möödus ka see ring. Kolmandal ringil sai minu sõit kahjuks sõidetud. Nimelt toimus kukkumine pundi ees otsas. Kuna kaks eliidi naist olid eest ära sõitnud, siis tahtsime meie neid kinni püüda. Hakkasime siis karusellis sõitma. Grupis oli ka üks väga hea maastikurattasõitja, kes ei sõida eriti maanteed. Juhtumisi oli tema kõige ees, tema taga oli minu konkurent ja siis olin mina. Kõige ees olev sõitja tahtis teha vahetust ning seda ta ka tegi, kuid kahjuks valele poole. Tekkis segadus, kuna minu konkurent ja kõige ees olev sõitja vahetasid erinevatele pooltele, siis tänu sellele läksid nende jooksud kokku ja toimus crash. Ei mäleta, kuidas täpsemalt see õnnetus juhtus kuna ei saa isegi sellest aru, olin lihtsalt ükshetk pikali maas. Enda seitsme aastase karjääri jooksul polnud ma kordagi niimoodi kukkunud. Kuid üks kord on alati esimene kord.
Seal pikali maas olles oli mul ainult mõtetes, et "ma ei saagi särki!", "ma ei saagi kuldmedalit!" See oli tõesti ainus asi, mis mõtetes oli. Kuna mul oli võistlustel kaasas ka isa siis tema ning treener jooksid minu juurde kohe. Mul oli vasakus käes väga suur valu. Peagi tulid arstid minu juurde ja küsisid, kus mul valutab. Ütlesin neile, et vasak käsi on väga valus. Seejärel pandi mulle igaks juhuks kipsi laadne asi käe ümber. Kuna käsi oli tõesti mega valus, siis ennetati, et mul võib olla rangluumurd.
Kahjuks ei kukkunud ma üksi. Üks tüdruk kukkus minust veel hullemini. Nimelt ta kukkus nii, et tal oli lõua sees haav, kuhu tehti haiglas kaks õmblust. Tüdrukust oli nii kahju, kuna ta ei saanud õieti rääkidagi. Verd aina tuli tal lõuast. Niisiis viidi meid kahte Tartu haiglasse. Tänu jumalale tehti mulle röntgen ja ei tuvastatud rangluumurdu.
Kõige meeldejäävamaks jääb sellest võistlustest kindlasti puusa peal olev arm. See arm paranes mul tervelt kuu aega. Kuid ei saa öelda, et see täiesti terve on.
Minu tänane arvamus on see, et mis ei tapa teeb tugevaks. :)
KellyK
Jätkan täna oma blogi kirjutamist ainult Eesti Meistri Võistlustest maanteesõidus.
EMV maantesõidus toimusid Palamusel, kus võistlus kulges väga mägisel rajal. Võistlused toimusid kahel päeval. Esimesel päeval toimus eraldistart ning samal rajal toimus ka grupisõit.
Eraldistardis oli mul au alustada kogu võistluspäeva. Kuna mulle nii väga eraldistart ei meeldi, siis ei lootnud sealt ka midagi erilist. Terve sõidu andsin endast kõik, mis anda sain. Sõit kulges nagu ma eelnevalt ütlesin väga mägisel rajal ja minul kui sprinterile oli see rada raske. Kuid ma pidasin lõpuni vastu, sõites lõpus juba vihmaga. Sõidu lõpetades jäin ma oma konkurentide aegu kuulama. Peale mind startis minu väga tugev vastane, kes on eraldistardis alati minust parem olnud. Niisiis lõpetas tema ka sõidu ja kohtunik hõikas tema aja välja.. mis toimus? Kohtunik ütles tema aja, see aeg oli minust halvem. Ma olin tol hetkel nii tohutult õnnelik, et seda oli võimatu sõnadesse panna. Nüüd tuli mul oodata kõige tugevama konkurendi tulemust. Lootsin terve aeg, et "palun tule temal halvem aeg, palun!", kuid ta lõpetas sõidu minust 5 sekundit parema ajaga. Mõelge ainult viis sekundit eraldas mind Eesti Meistri tiitlist. Ma olin samas pettunud kui ka õnnelik, sest teha ära ühele oma peamisele konkurendile ja olla ainult viis sekundit halvem võistlejast, kes on selles alas minust üle pea on väga hea tulemus minu arust.
Peale seda tuli oodata auhinna tseremooniat. Kurb oli vaadata, kuidas sini-must-valge särk riputati kellelegi teisele selga, kuid mis teha, edasi tuli mõelda ainult järgmisele päevale ja loota sealt head tulemust.
Niisiis tuli hommikul jälle vara üles tõusta ja minna grupisõidu starti. Sõitsime koos eliidi naistega, kus sõitis ka Itaalias profiklubis sõitev Liisi Rist.
Sõita oli kui ma ei eksi 6 ringi. Esimene ring nagu alati oli väga rahulikus tempos, tutvuti inimestega ja nauditi sõitu. Kuid teisele ringile minnes hakati tempot tõstma. Mina istusin alati grupi eesotsas, kuid ette vedama ei läinud. Nii möödus ka see ring. Kolmandal ringil sai minu sõit kahjuks sõidetud. Nimelt toimus kukkumine pundi ees otsas. Kuna kaks eliidi naist olid eest ära sõitnud, siis tahtsime meie neid kinni püüda. Hakkasime siis karusellis sõitma. Grupis oli ka üks väga hea maastikurattasõitja, kes ei sõida eriti maanteed. Juhtumisi oli tema kõige ees, tema taga oli minu konkurent ja siis olin mina. Kõige ees olev sõitja tahtis teha vahetust ning seda ta ka tegi, kuid kahjuks valele poole. Tekkis segadus, kuna minu konkurent ja kõige ees olev sõitja vahetasid erinevatele pooltele, siis tänu sellele läksid nende jooksud kokku ja toimus crash. Ei mäleta, kuidas täpsemalt see õnnetus juhtus kuna ei saa isegi sellest aru, olin lihtsalt ükshetk pikali maas. Enda seitsme aastase karjääri jooksul polnud ma kordagi niimoodi kukkunud. Kuid üks kord on alati esimene kord.
Seal pikali maas olles oli mul ainult mõtetes, et "ma ei saagi särki!", "ma ei saagi kuldmedalit!" See oli tõesti ainus asi, mis mõtetes oli. Kuna mul oli võistlustel kaasas ka isa siis tema ning treener jooksid minu juurde kohe. Mul oli vasakus käes väga suur valu. Peagi tulid arstid minu juurde ja küsisid, kus mul valutab. Ütlesin neile, et vasak käsi on väga valus. Seejärel pandi mulle igaks juhuks kipsi laadne asi käe ümber. Kuna käsi oli tõesti mega valus, siis ennetati, et mul võib olla rangluumurd.
Kahjuks ei kukkunud ma üksi. Üks tüdruk kukkus minust veel hullemini. Nimelt ta kukkus nii, et tal oli lõua sees haav, kuhu tehti haiglas kaks õmblust. Tüdrukust oli nii kahju, kuna ta ei saanud õieti rääkidagi. Verd aina tuli tal lõuast. Niisiis viidi meid kahte Tartu haiglasse. Tänu jumalale tehti mulle röntgen ja ei tuvastatud rangluumurdu.
Kõige meeldejäävamaks jääb sellest võistlustest kindlasti puusa peal olev arm. See arm paranes mul tervelt kuu aega. Kuid ei saa öelda, et see täiesti terve on.
Minu tänane arvamus on see, et mis ei tapa teeb tugevaks. :)
KellyK
Üks koht seal kaugel...
Miks peavad just need inimesed elama kaugel, kellega tahaksid kõige rohkem koos olla?
See küsimus on igapäevaselt minu peas olnud vähemalt viimased paar aastat ja lahendust sellele ei saa kunagi olema, vähemalt praeguses perspektiivis.
Seal 'kaugel' saan tegelikult käia üsna tihti ning see aeg mis ma seal veedan, on tõesti minu kvaliteetaeg. Mul ei ole seal mitte kunagi olnud igav ning ega saagi olema, sest mul on seal tugev alus all mis hoiab mind igavusest eemal, vahel isegi ilma et ma sellest ise aru saaks. Selle tugeva aluse all mõtlen oma vanavanemaid ja sealseid sõpru. Nende paari aasta jooksul olen aru saanud, kui tähtis see koht mulle seal teisel pool Eesti otsa on ja kui palju ma seda tegelikult väärtustama olen hakanud.
Käisin just möödunud nädalavahetusel seal ning nii head nädalavahetust pärast suve pole mul veel olnud. Võib-olla tõesti oleneb see sellest, et on kool ja see stress ja kui sellest lõpuks siis natuke eemale saab, siis on nii suur pingelangus et kõik tundubki nii üleolevalt hea. Ei hakka sellele pikalt mõtlema, sest veedetud aeg oli suurepärane ning kõik soovitud asjad said ära tehtud ja igatsetud inimesed üle pika aja ära nähtud. Ära mainimist väärib kindlasti ka see, et mitte kunagi ei möödu korda, kui ma lähen üksi jalutama ning vähemalt tund aega iseendale pühendan.
Mul on olemas oma kindel koht, kus keegi mind ei sega, mõtlen elu üle järele ning naudin vaadet. Läks vist natuke sügavamõtteliseks ära ning kes mind teab, siis kohe kindlasti ei ole ma väga deep inimene, kes sellistest teemadest kohe rääkima tuleks, kuid üks mis on kindel on see, et igal inimesel on vaja enda jaoks aega.
Võin kinnitada, et seal olles tunnen ennast nagu kodus ning sinna läheksin iga kell, sest tean, et seal mind oodatakse.
Jätan koha nime praegu avalikustamata, kuid tean, et paljud juba aimavad või teavad mis kohast ma räägin.
Olge tublid
Annaliisa
See küsimus on igapäevaselt minu peas olnud vähemalt viimased paar aastat ja lahendust sellele ei saa kunagi olema, vähemalt praeguses perspektiivis.
Seal 'kaugel' saan tegelikult käia üsna tihti ning see aeg mis ma seal veedan, on tõesti minu kvaliteetaeg. Mul ei ole seal mitte kunagi olnud igav ning ega saagi olema, sest mul on seal tugev alus all mis hoiab mind igavusest eemal, vahel isegi ilma et ma sellest ise aru saaks. Selle tugeva aluse all mõtlen oma vanavanemaid ja sealseid sõpru. Nende paari aasta jooksul olen aru saanud, kui tähtis see koht mulle seal teisel pool Eesti otsa on ja kui palju ma seda tegelikult väärtustama olen hakanud.
Käisin just möödunud nädalavahetusel seal ning nii head nädalavahetust pärast suve pole mul veel olnud. Võib-olla tõesti oleneb see sellest, et on kool ja see stress ja kui sellest lõpuks siis natuke eemale saab, siis on nii suur pingelangus et kõik tundubki nii üleolevalt hea. Ei hakka sellele pikalt mõtlema, sest veedetud aeg oli suurepärane ning kõik soovitud asjad said ära tehtud ja igatsetud inimesed üle pika aja ära nähtud. Ära mainimist väärib kindlasti ka see, et mitte kunagi ei möödu korda, kui ma lähen üksi jalutama ning vähemalt tund aega iseendale pühendan.
Mul on olemas oma kindel koht, kus keegi mind ei sega, mõtlen elu üle järele ning naudin vaadet. Läks vist natuke sügavamõtteliseks ära ning kes mind teab, siis kohe kindlasti ei ole ma väga deep inimene, kes sellistest teemadest kohe rääkima tuleks, kuid üks mis on kindel on see, et igal inimesel on vaja enda jaoks aega.
Võin kinnitada, et seal olles tunnen ennast nagu kodus ning sinna läheksin iga kell, sest tean, et seal mind oodatakse.
Jätan koha nime praegu avalikustamata, kuid tean, et paljud juba aimavad või teavad mis kohast ma räägin.
Olge tublid
Annaliisa
Arvamus
Miks peab kool hakkama kell 8 hommikul? Selline küsimus on kindlasti kõigil õpilastel mõtetes. Avaldaksin enda isiklikku arvamust selle kohta.
Kas teie suudate ajusid ragistada juba hommikul kell kaheksa? Mina isiklikult ei suuda, kahel esimesel tunnil on mõtted alles magamisel. Talve hommikud on kõige kurnavamad, sest on vaja ärgata enne päikesetõusu, kevaditi on tõesti kergem, energiat on rohkem.
Ma võin öelda, et olen rohkem hommikuinimene, aga ega kõik seda ei ole. Tõusta üles seitsmest, mõningal juhul kuuest, viiest on isegi minu jaoks väga raske. Esimene tund koolis on unehägune ja süvenemine tundi puudub täielikult. Ma olen enam kui kindel, et rohkem kui pooled õpilased ei ole võimelised olema produktiivsed esimestel hommikutundidel koolis.
Süüdi võib olla loomulikult hilja magama minemine eelmisel õhtul- sellelegi on mul oma oletus, et puberteediikka jõudnud noored ei suudagi varem magama minna kui 11-12. Gümnaasiumi tihe õppeprogramm ei pruugi seda isegi võimaldada.
Aga une peab ju kuidagi täis magama!? Õppetöö võiks tõesti alata kella 9-st, 10-st. Probleemiks võib osutuda see, et ei jõuta peale pikka koolipäeva huviringidesse. Kuid kas kõige tähtsam pole endiselt korralikult väljamagamine? Keskendumisvõime, tähelepanu, õpitulemused jne paraneksid märgatavalt. Vaimne ja füüsiline väsimus kaoks. Inimene tunneks ennast palju paremini. Enesetunne ja hea tervis enne kõike, arvan mina.
Kindlasti leidub ka teie, lugejate seas täiesti teisel seisukohal olevaid inimesi. Pole keelatud ka oma arvamusi avaldada!
JaneT
Miks peab kool hakkama kell 8 hommikul? Selline küsimus on kindlasti kõigil õpilastel mõtetes. Avaldaksin enda isiklikku arvamust selle kohta.
Kas teie suudate ajusid ragistada juba hommikul kell kaheksa? Mina isiklikult ei suuda, kahel esimesel tunnil on mõtted alles magamisel. Talve hommikud on kõige kurnavamad, sest on vaja ärgata enne päikesetõusu, kevaditi on tõesti kergem, energiat on rohkem.
Ma võin öelda, et olen rohkem hommikuinimene, aga ega kõik seda ei ole. Tõusta üles seitsmest, mõningal juhul kuuest, viiest on isegi minu jaoks väga raske. Esimene tund koolis on unehägune ja süvenemine tundi puudub täielikult. Ma olen enam kui kindel, et rohkem kui pooled õpilased ei ole võimelised olema produktiivsed esimestel hommikutundidel koolis.
Süüdi võib olla loomulikult hilja magama minemine eelmisel õhtul- sellelegi on mul oma oletus, et puberteediikka jõudnud noored ei suudagi varem magama minna kui 11-12. Gümnaasiumi tihe õppeprogramm ei pruugi seda isegi võimaldada.
Aga une peab ju kuidagi täis magama!? Õppetöö võiks tõesti alata kella 9-st, 10-st. Probleemiks võib osutuda see, et ei jõuta peale pikka koolipäeva huviringidesse. Kuid kas kõige tähtsam pole endiselt korralikult väljamagamine? Keskendumisvõime, tähelepanu, õpitulemused jne paraneksid märgatavalt. Vaimne ja füüsiline väsimus kaoks. Inimene tunneks ennast palju paremini. Enesetunne ja hea tervis enne kõike, arvan mina.
Kindlasti leidub ka teie, lugejate seas täiesti teisel seisukohal olevaid inimesi. Pole keelatud ka oma arvamusi avaldada!
JaneT
Tellimine:
Postitused (Atom)