Tahaksin kohe siinkohal ära mainida, et tegemist on minu arvamustel ja vaatepunktidel põhineva tekstiga, olgu te poolt või vastu.
Nimelt on tänapäeval suureks trendiks saanud tervislik eluviis, mis koosneb toitumisest ja sportimisest. Mõte on iseenesest ilus ja lootustandev, aga kui me vaatame palju meile seda eluviisi näkku hõõrutakse, siis kaob tõesti isu ära. Avad oma televiisori või nutitelefoni ning sulle vahib vastu järjekordne tundmatu nimega vägagi kuulus sportlane, kes kutsub sind trenni ja räägib kui kasulik on banaan. See on iseenesest mõistetav, et inimesed tahavad jagada oma lugu, aga kui sa näed nende vapraid ja ilusaid sportlasenägusi igas kättejuhtuvas ajakirjas või ettejääval reklaamplakatil, siis tekib küsimus, kas nad ikka teevad sporti või ainult annavad intervjuusi ja pildistavad oma lihastes nägusi. Suurt survet tekitab ka kadedusmeel naabrinaise vastu, kes esmaspäeva õhtul jooksis 12.kilomeetrise ringi ning kasutas Endomondo appi, et oma tiiruke Facebooki postitada. Muidugi tahaks nõiamoorist naabrinaisest üle olla ja näidata, et sa oled kaa oma parima tervise juures, ise vihates jooksmist või üldse mingisugust liigutamist. See tekitab sama effekti nagu karjuv ema kodus öeldes kui vajalik on toa koristamine, sest muidu tekivad igast putukad ja satikad, kes lõpuks sind elusalt ära söövad. See ei vii sind imeväel koristama, vaid tekitab tahtmise tuba rohkem segamini ajada. Rääkides tervislikust toitumisest, sulle topitakse ette nimekiri toiduainetest, mida ilmtingimata ei tohi süüa. Need võivad tekitada iiveldust ning pikemas perspektiivis tappa. Vaadates oma vanaema, kes ei ole kunagi olnud otseselt sportlane ja söönud alati kõike, mis ette juhtub, on ta ikka väga vapper naine, endiselt elu ja tervise juures. Tema kindel idee toidust on, kui Jumal on meile šokolaadi ette andnud, siis seda me ka sööma peame. Mina, kui üks toidufanaatikutest, võtan selle elutarkuse uhkelt üle. Kui mulle kingitakse sünnipäevaks kommikarp, siis on ebaviisakas öelda, et vabandust, seda ma küll süüa ei saa, ma siin sportlane ja puha. Muidugi mõeldes lausele "keelatud vili on magusam" tahan mina kartulirooga rohkem, kui seda minu toidumenüüs ei ole. Mind ennast häirib ka muidugi see, et mõni jutusaade jälle vatrab sportimise ja toitumise võluväest, pikendab meie eluiga ja aitab üle haigustest ning mõni päev hiljem kuulen uudistest, kuidas järjekordne sportlane sattus haiglasse kuna jooksis Tartu maratonil oma võimetekohaselt liiga palju või kukkus kokku kuna keha ei saanud piisavalt mõnda vitamiini.
Kokkuvõtteks tundub nagu oleksin tervisliku eluviisi vastu, kuid lõpuks leian end ikka mööda autoteeäärt jooksmas.
Olge "sportlased" edasi, parimate soovidega,
Ebe.
esmaspäev, 29. september 2014
pühapäev, 28. september 2014
Film
Viimasel ajal on üsna
tavaliseks saanud see, et raamatust vändatakse film. Alustades James Bondist ja
Sherlock Holmesist lõpetades Harry Potteri sarjade ning Videviku saagaga. Neist
kõigist on tehtud ekraniseering, olgu see siis seriaal või täispikk film. Selle
aasta ehk kõige südamlikum, kurvem ning pisararohkem film (minu arust), mis on
raamatu põhjal valiminud, on „Süü on tähtedel“.
„Süü
on tähtedel“ keskendub kahe noore, 16-aastase Hazel Grace Lancasteri ja
18-aastase Augustus (Gus) Watersi armastusele ja kuidas nad teineteist leiavad.
Algul tundub, et tegu on tavalise armastuslooga. Kaks noort leiavad teineteist,
nad armuvad ning elavad õnnelikult koos oma elupäevade lõpuni. Veits klišee,
või mis? Aga siin see nii ei ole. Hazel Grace põeb juba 4 aastat järjest
kilpnäärme vähki ning Gus põdes osteosarkoomi, mille käigus tal apmuteeriti üks
jalg. Nad kohtuvad tugigrupis, kuhu Hazeli vanemad ta sokutavad. Nad sõbrunevad
ning veedavad väga palju aega koos. Gus armub Hazelisse, kuid tüdruk ei taha
sellest midagi kuulda, kuna ta võrdleb end granaadiga, mis iga hetk võib
lõhkeda ning kõike ja kõiki enda ümber haavata. Koos nad sõidavad Amsterdami, et
külastada Hazeli lemmikkirjanikku. See aga ei lähe edukalt. Hiljem teatab Gus,
et tal on vähk tagasi tulnud ning ta on suremas. Hazel vastas talle seepeale,
et see pole aus, kuna ta pidi ise ennem surema. Kahe kuu jooksul muutub
Augustus järjest nõrgemaks ja nõrgemaks kuni ta lõpuks sureb.
Tegu
on tõestisündinud looga. Tüdruk, kes kirjanikku inspireeris, põdes ka
kilpnäärme vähki. Näitlejad, Shailene Woodley (Hazel) ning Ansel Elgort (Gus), teevad
selle filmi liigutavamaks ning romantiliseks ja lõbusaks.
Minu
arust on tegu väga hea filmiga, mis sest, et film on kurb. See film on üks
sellistest, mille vaatamisel ei ole lihtsalt võimalik pisaraid tagasi hoida (nagu
„Titanic“). Võin ausalt ülestunnistada, et ma nutsin filmi lõpus. Olen näinud
seda filmis kaks korda ning iga kord olen nutnud.
Soovitan
seda filmi kõigile, kuna tegu on südamliku filmiga ning selle vaatamine aitab
mõista seda, mida elavad läbi ininmesed, kes põevad või põdesid mingit rasket
haigust.
Lisett :)
pühapäev, 21. september 2014
Sport
Hei
Mina omaltpoolt teen otsa lahti spordi poolelt. Räägiksin Teile lähemalt oma spordi tegemistest.
Olen tegelenud jalgrattaspordiga juba 7 aastat. Igapäevaselt treenin Pirital CFC spordiklubis, mis on kõigile (vist) tuntud Jaan Kirsipuu rattakool. Olen 4 aastat järjest oma klubi parim naisrattur.
Oma seitsme aastase karjääri jooksul olen saavutanud 17 kulda 13 hõbedat ja 5 pronksi, mis teeb kokku 35 medalit 7aasta jooksul.
Minu põhialadeks on maastikusõit, maantesõit ja trekisõit. Neist kõige rohkem meeldib mulle kindlasti trekisõit. Tänavu aasta tuli mul selles alas kuuest kuus kulda. See on ala, millega tegeleks ma igapäevaselt. See feeling trekil on lihtsalt ülim. Järgmine ala, mis mulle meeldib natukene vähem aga siiski ka meeldib, on maantesõit. Maantesõit koosneb grupisõidust ja eraldistardist.Maantesõiduga olen pääsenud võistlema ka väljaspoole Eestit. Nimelt eelmine aasta sain mina ja kaks
Eesti naisratturit osaleda noorte olümpia festivali mängudel, mis toimus Hollandis, Utrechis. Eraldistardis sain 32.koha 75st osalejast. Grupisõidus panin külje maha, aga lõppkokkuvõttes sain finishi heitluses 15koha. Usun, et oleksin saanud veel parema koha, kuid 50m enne lõppu tulid väravad, mis olid finishi alas mulle ette ning tänu sellele pidin ma enda hoogu vähendama ja siis uuesti kiirendama hakkama. Olen siiski rahul enda kohaga, kui mõelda, et tegu on välismaa sõiduga.
Tänavu aasta sain veel kõvemal sõidul osaleda, milleks oli Euroopa Meistrivõistlused, Šveitsis. Mis selle reisi ajal huvitav oli oli see, et käisime igapäev Prantsusmaa ja Šveitsi vahel. Miks? Sest EM toimus Šveitsis aga ööbimine oli meil Prantsusmaal :). Kui nüüd rääkida võistlustest seal, siis seal mul ei läinud hästi. Eraldistardis, kus ma eriti hea ei ole, sain ma kui ma õigesti mäletan 50 koha 70st ratturist. Eraldistardis läksin rajale ketasjooksuga, millega ma tavaliselt pole võistelnud. Rada oli mägine, seega oli see mulle raske. Peale seda oli puhkepäev, ning peale puhkepäeva toimus grupisõit. Grupisõit toimus põhimõtteliselt samal rajal ainult üks suur mägi oli sisse toodud. Juba esimesel ringil toimus kukkumine, kus kahjuks osalesin ka mina. Õnneks kukkusin muru peale, seega midagi väga ei juhtunud kui, et jala peal väike arm. Püsti tulles oli peagrupp juba minema läinud, seega tuli mul üksinda sõitu jätkata. Peagruppi küll kinni ei püüdnud aga püüdsin kaks välismaa ratturit kinni. Ringe kokku oli 6, millest sain sõita 4, kuna peagrupp oli veninud nii pikaks, et tuli tagantpoolt rattureid maha võtta.
Minu tänane arvamus on see, et Eesti Jalgratturite Liit võiks rohkem toetada trekisõitu. On näha, et Eesti sportlased on võimelised hästi sõitma trekil.
Ma arvan, et tänaseks aitab, järgmine kord räägin enda maanteesõidu EMV, maastiku teatekrossi EMV ja ehk miskit huvitavat veel. Lisan siia mõned pildid ka enda sõitudest.
Teie aga võite julgelt kiita või laita mu postitust! :)
KellyK
Mina omaltpoolt teen otsa lahti spordi poolelt. Räägiksin Teile lähemalt oma spordi tegemistest.
Olen tegelenud jalgrattaspordiga juba 7 aastat. Igapäevaselt treenin Pirital CFC spordiklubis, mis on kõigile (vist) tuntud Jaan Kirsipuu rattakool. Olen 4 aastat järjest oma klubi parim naisrattur.
Oma seitsme aastase karjääri jooksul olen saavutanud 17 kulda 13 hõbedat ja 5 pronksi, mis teeb kokku 35 medalit 7aasta jooksul.
Minu põhialadeks on maastikusõit, maantesõit ja trekisõit. Neist kõige rohkem meeldib mulle kindlasti trekisõit. Tänavu aasta tuli mul selles alas kuuest kuus kulda. See on ala, millega tegeleks ma igapäevaselt. See feeling trekil on lihtsalt ülim. Järgmine ala, mis mulle meeldib natukene vähem aga siiski ka meeldib, on maantesõit. Maantesõit koosneb grupisõidust ja eraldistardist.Maantesõiduga olen pääsenud võistlema ka väljaspoole Eestit. Nimelt eelmine aasta sain mina ja kaks
Eesti naisratturit osaleda noorte olümpia festivali mängudel, mis toimus Hollandis, Utrechis. Eraldistardis sain 32.koha 75st osalejast. Grupisõidus panin külje maha, aga lõppkokkuvõttes sain finishi heitluses 15koha. Usun, et oleksin saanud veel parema koha, kuid 50m enne lõppu tulid väravad, mis olid finishi alas mulle ette ning tänu sellele pidin ma enda hoogu vähendama ja siis uuesti kiirendama hakkama. Olen siiski rahul enda kohaga, kui mõelda, et tegu on välismaa sõiduga.
Tänavu aasta sain veel kõvemal sõidul osaleda, milleks oli Euroopa Meistrivõistlused, Šveitsis. Mis selle reisi ajal huvitav oli oli see, et käisime igapäev Prantsusmaa ja Šveitsi vahel. Miks? Sest EM toimus Šveitsis aga ööbimine oli meil Prantsusmaal :). Kui nüüd rääkida võistlustest seal, siis seal mul ei läinud hästi. Eraldistardis, kus ma eriti hea ei ole, sain ma kui ma õigesti mäletan 50 koha 70st ratturist. Eraldistardis läksin rajale ketasjooksuga, millega ma tavaliselt pole võistelnud. Rada oli mägine, seega oli see mulle raske. Peale seda oli puhkepäev, ning peale puhkepäeva toimus grupisõit. Grupisõit toimus põhimõtteliselt samal rajal ainult üks suur mägi oli sisse toodud. Juba esimesel ringil toimus kukkumine, kus kahjuks osalesin ka mina. Õnneks kukkusin muru peale, seega midagi väga ei juhtunud kui, et jala peal väike arm. Püsti tulles oli peagrupp juba minema läinud, seega tuli mul üksinda sõitu jätkata. Peagruppi küll kinni ei püüdnud aga püüdsin kaks välismaa ratturit kinni. Ringe kokku oli 6, millest sain sõita 4, kuna peagrupp oli veninud nii pikaks, et tuli tagantpoolt rattureid maha võtta.
Minu tänane arvamus on see, et Eesti Jalgratturite Liit võiks rohkem toetada trekisõitu. On näha, et Eesti sportlased on võimelised hästi sõitma trekil.
Ma arvan, et tänaseks aitab, järgmine kord räägin enda maanteesõidu EMV, maastiku teatekrossi EMV ja ehk miskit huvitavat veel. Lisan siia mõned pildid ka enda sõitudest.
Teie aga võite julgelt kiita või laita mu postitust! :)
KellyK
neljapäev, 18. september 2014
Welcome
Otsustasin siis otsa lahti teha selle blogiga, et oleks kõigil lihtsam siitkohalt jätkata. Kuigi ma kahtlen väga, et minust mingit eriliselt head blogikirjutajat on, annan endast siiski parima.
Ega ma päris täpselt ei teagi, mida siia kirja panna, niipalju kui ma teiste inimeste isiklikke blogisid olen lugenud, minnakse blogisse enamasti kas oma emotsioone, olgu siis need halvad või head, välja elama ja oma päevast lobisema. Eks siis pean vist sama tegema.
Minu tänase päeva põhiline mõte, mis mul peas keerles oli "kuidas saab nii rumalaid inimesi olemas olla ja miks just mina pean nendega pidevalt kokku puutuma?!".
Mind nii meeletult häirib, kui inimene, kellel vanus juba täiskasvanud inimese mõõdu peaks välja andma, veidi napilt küll, kuid siiski, ei oska oma probleeme mõistlikul ja rahulikul viisil lahendada. Selleasemel on tarvis langeda mingisugusele meeletult lapsikule ja madalale tasemele ja rääkida sellist juttu, mille peale hakkavad minul isiklikult küll kõrvadest ja ninast leegid välja purskama. Ma selle teema puhul detailidesse ei lasku, sest see pole ei minu ega teie aega väärt, aga lihtsalt tahtsin mainida ära, et kahjuks on selliseid inimesi liiga palju meie ümber ja see on lihtsalt naeruväärne.
Mis veel minu mõistust täna järjekordselt kiusama tuli, oli see halenaljakalt ebameeldiv juhtum selveri kärulükkajaga, millest nii mõnigi teist teab, kes ei tea, siis lühidalt kokku võttes - Peetri selveris töötab umbes kolmekümnendates aastates mees, kärulükkaja, kes on võõraste inimestega veidike liiga sõbralik, lausa ahistav. Kahju temast samas, sest noh, teada on, et päris terve mõistusega ta vist ei ole, kuid elementaarseid piire peaks inimene siiski tundma. Ühesõnaga, minu vahejuhtum temaga oli veidralt naljakas, kuid samas tekitas nii minus kui ka mu töökaaslastes ebameeldivaid tundeid. Nimelt, kord pakkus toosama kärulükkaja mulle abi prügi välja viimisel, kui tööl olin. Keeldusin viisakalt, kuid siiski surus ta lõpuks oma tahtmise peale, mis mulle väga vastukarva oli, kuid viisakusest lasin tal siiski end aidata. Kui tema selle päeva heategu oli tehtud, pidas härra õigeks teoks mind kallistada ja mulle isegi põsele üks suur musi teha. Vahva, eksole? Veidike kõhe ja imelik siiski, kui võõras mees tuleb musitama, minu jaoks vähemalt.
Seega, minu ülemus saatis sellest vahejuhtumist video selveri juhtkonda, kust täna
saime vastuse et nad kahjuks ei saa teha midagi, peale hoiatuse, olgugi, et sama asja on varem juhtunud sel mehel ka klientidega. Ei tea öelda, kas olen mina rumal või on asi milleski muus, aga no aru mina ei saa, kuidas sellist inimest hoitakse seal üldse veel tööl.
Siia lõppu, et mu postitus liiga masendav ja negatiivne ei oleks, tahaksin veel ära mainida, et teisipäeval toimunud Serial Killersite kontsert Rock Cafes oli lihtsalt mega, ma poleks osanud oodatagi midagi nii meeldejäävat ja võimsat. Kindlasti ületas see kontsert kõik Lauluväljaku ja Saku Suurhalli muusikalised üritused (välja võib arvata ilmselt Laulupeo, mis ei ole võrreldav sellega) kus ma siiani käinud olen. Esimest korda mõistsin, et ürituse, olgu see siis muusikaline üritus või midagi muud, puhul ei ole absoluutselt määrava tähtusega asukoht, vaid pigem inimesed, valitsev õhkkond ja meeleolu. Võin südamest öelda, et jäin tõesti väga rahule selle üritusega, üks ägedamaid kogemusi mu elus siiani! :)
Tänaseks aitab, olen ilmselt juba piisavalt pikalt kirjutanud, selline ta siis sai, see meie ühise blogi esimene postitus, kiitke või laitke maha, kuidas kellelegi.
BrixG
Ega ma päris täpselt ei teagi, mida siia kirja panna, niipalju kui ma teiste inimeste isiklikke blogisid olen lugenud, minnakse blogisse enamasti kas oma emotsioone, olgu siis need halvad või head, välja elama ja oma päevast lobisema. Eks siis pean vist sama tegema.
Minu tänase päeva põhiline mõte, mis mul peas keerles oli "kuidas saab nii rumalaid inimesi olemas olla ja miks just mina pean nendega pidevalt kokku puutuma?!".
Mind nii meeletult häirib, kui inimene, kellel vanus juba täiskasvanud inimese mõõdu peaks välja andma, veidi napilt küll, kuid siiski, ei oska oma probleeme mõistlikul ja rahulikul viisil lahendada. Selleasemel on tarvis langeda mingisugusele meeletult lapsikule ja madalale tasemele ja rääkida sellist juttu, mille peale hakkavad minul isiklikult küll kõrvadest ja ninast leegid välja purskama. Ma selle teema puhul detailidesse ei lasku, sest see pole ei minu ega teie aega väärt, aga lihtsalt tahtsin mainida ära, et kahjuks on selliseid inimesi liiga palju meie ümber ja see on lihtsalt naeruväärne.
Mis veel minu mõistust täna järjekordselt kiusama tuli, oli see halenaljakalt ebameeldiv juhtum selveri kärulükkajaga, millest nii mõnigi teist teab, kes ei tea, siis lühidalt kokku võttes - Peetri selveris töötab umbes kolmekümnendates aastates mees, kärulükkaja, kes on võõraste inimestega veidike liiga sõbralik, lausa ahistav. Kahju temast samas, sest noh, teada on, et päris terve mõistusega ta vist ei ole, kuid elementaarseid piire peaks inimene siiski tundma. Ühesõnaga, minu vahejuhtum temaga oli veidralt naljakas, kuid samas tekitas nii minus kui ka mu töökaaslastes ebameeldivaid tundeid. Nimelt, kord pakkus toosama kärulükkaja mulle abi prügi välja viimisel, kui tööl olin. Keeldusin viisakalt, kuid siiski surus ta lõpuks oma tahtmise peale, mis mulle väga vastukarva oli, kuid viisakusest lasin tal siiski end aidata. Kui tema selle päeva heategu oli tehtud, pidas härra õigeks teoks mind kallistada ja mulle isegi põsele üks suur musi teha. Vahva, eksole? Veidike kõhe ja imelik siiski, kui võõras mees tuleb musitama, minu jaoks vähemalt.
Seega, minu ülemus saatis sellest vahejuhtumist video selveri juhtkonda, kust täna
saime vastuse et nad kahjuks ei saa teha midagi, peale hoiatuse, olgugi, et sama asja on varem juhtunud sel mehel ka klientidega. Ei tea öelda, kas olen mina rumal või on asi milleski muus, aga no aru mina ei saa, kuidas sellist inimest hoitakse seal üldse veel tööl.
Siia lõppu, et mu postitus liiga masendav ja negatiivne ei oleks, tahaksin veel ära mainida, et teisipäeval toimunud Serial Killersite kontsert Rock Cafes oli lihtsalt mega, ma poleks osanud oodatagi midagi nii meeldejäävat ja võimsat. Kindlasti ületas see kontsert kõik Lauluväljaku ja Saku Suurhalli muusikalised üritused (välja võib arvata ilmselt Laulupeo, mis ei ole võrreldav sellega) kus ma siiani käinud olen. Esimest korda mõistsin, et ürituse, olgu see siis muusikaline üritus või midagi muud, puhul ei ole absoluutselt määrava tähtusega asukoht, vaid pigem inimesed, valitsev õhkkond ja meeleolu. Võin südamest öelda, et jäin tõesti väga rahule selle üritusega, üks ägedamaid kogemusi mu elus siiani! :)
Tänaseks aitab, olen ilmselt juba piisavalt pikalt kirjutanud, selline ta siis sai, see meie ühise blogi esimene postitus, kiitke või laitke maha, kuidas kellelegi.
BrixG
Tellimine:
Postitused (Atom)