Mõtlesin, et kirjutan ka esimese postituse, seda küll veidi määratust ajast hiljem, aga parem hilja kui mitte kunagi. Idee alguses oli kirjutada spordist, aga kuidas kirjutada nii terminite rikkast alast nagu golf nii, et inimesed ka aru saaksid mida ma öelda üritan?
Lisaks tabas mind ka pärast viimaseid võistlusi väga ränk šokk, mistõttu kadus mul igasugunegi soov mõelda golfile. Nimelt minu väga hea sõber ja trennikaaslane lahkus oma kodust 13. septembri õhtul, see on päev mis jääb mind elu lõpuni kummitama. Nüüdseks on kuu aega möödas ja hakkan tasapisi leppima asjaoludega. Selle päeva hommikul oli kõik väga rahulik, nimelt oli Estonian Amateur Openi viimane päev ja olin raja ääres valmistumas väljakule minemiseks, kui minuga liitus minu hea sõber ja kaasvõistleja. Kõik oli tavapärane, me arutasime erinevaid taktikaid ja viise kuidas oleme siiani mänginud. Kõik oli nii nagu ikka. Pärast võistlusi me nägime veel korra, muljetasime kuidas me olime mänginud ja õnnitlesin teda, sest ta oli eestlastest parim. Pärast seda ta istus autosse ja sõitis ära. Kahetsusväärne on see, et kui ma oleks teadnud, et ma näen teda viimast korda just siis, oleks ma nii palju asju teisiti teinud, nii palju erinevaid asju öelnud.
Selle blogimise mõtte ei ole tähelepanu saamine vaid kõigile meelde tuletamiseks kui tähtsad on inimesed meie ümber, kuidas hetkega võib hea muutuda halvaks. Kõik kes te loete seda, väärtustage oma sõpru ja oma lähedasi ning tuletage neile aeg-ajalt meelde kui tähtsad nad teile on.
Puhka rahus, Sven!
CK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar