Jätkan täna oma blogi kirjutamist ainult Eesti Meistri Võistlustest maanteesõidus.
EMV maantesõidus toimusid Palamusel, kus võistlus kulges väga mägisel rajal. Võistlused toimusid kahel päeval. Esimesel päeval toimus eraldistart ning samal rajal toimus ka grupisõit.
Eraldistardis oli mul au alustada kogu võistluspäeva. Kuna mulle nii väga eraldistart ei meeldi, siis ei lootnud sealt ka midagi erilist. Terve sõidu andsin endast kõik, mis anda sain. Sõit kulges nagu ma eelnevalt ütlesin väga mägisel rajal ja minul kui sprinterile oli see rada raske. Kuid ma pidasin lõpuni vastu, sõites lõpus juba vihmaga. Sõidu lõpetades jäin ma oma konkurentide aegu kuulama. Peale mind startis minu väga tugev vastane, kes on eraldistardis alati minust parem olnud. Niisiis lõpetas tema ka sõidu ja kohtunik hõikas tema aja välja.. mis toimus? Kohtunik ütles tema aja, see aeg oli minust halvem. Ma olin tol hetkel nii tohutult õnnelik, et seda oli võimatu sõnadesse panna. Nüüd tuli mul oodata kõige tugevama konkurendi tulemust. Lootsin terve aeg, et "palun tule temal halvem aeg, palun!", kuid ta lõpetas sõidu minust 5 sekundit parema ajaga. Mõelge ainult viis sekundit eraldas mind Eesti Meistri tiitlist. Ma olin samas pettunud kui ka õnnelik, sest teha ära ühele oma peamisele konkurendile ja olla ainult viis sekundit halvem võistlejast, kes on selles alas minust üle pea on väga hea tulemus minu arust.
Peale seda tuli oodata auhinna tseremooniat. Kurb oli vaadata, kuidas sini-must-valge särk riputati kellelegi teisele selga, kuid mis teha, edasi tuli mõelda ainult järgmisele päevale ja loota sealt head tulemust.
Niisiis tuli hommikul jälle vara üles tõusta ja minna grupisõidu starti. Sõitsime koos eliidi naistega, kus sõitis ka Itaalias profiklubis sõitev Liisi Rist.
Sõita oli kui ma ei eksi 6 ringi. Esimene ring nagu alati oli väga rahulikus tempos, tutvuti inimestega ja nauditi sõitu. Kuid teisele ringile minnes hakati tempot tõstma. Mina istusin alati grupi eesotsas, kuid ette vedama ei läinud. Nii möödus ka see ring. Kolmandal ringil sai minu sõit kahjuks sõidetud. Nimelt toimus kukkumine pundi ees otsas. Kuna kaks eliidi naist olid eest ära sõitnud, siis tahtsime meie neid kinni püüda. Hakkasime siis karusellis sõitma. Grupis oli ka üks väga hea maastikurattasõitja, kes ei sõida eriti maanteed. Juhtumisi oli tema kõige ees, tema taga oli minu konkurent ja siis olin mina. Kõige ees olev sõitja tahtis teha vahetust ning seda ta ka tegi, kuid kahjuks valele poole. Tekkis segadus, kuna minu konkurent ja kõige ees olev sõitja vahetasid erinevatele pooltele, siis tänu sellele läksid nende jooksud kokku ja toimus crash. Ei mäleta, kuidas täpsemalt see õnnetus juhtus kuna ei saa isegi sellest aru, olin lihtsalt ükshetk pikali maas. Enda seitsme aastase karjääri jooksul polnud ma kordagi niimoodi kukkunud. Kuid üks kord on alati esimene kord.
Seal pikali maas olles oli mul ainult mõtetes, et "ma ei saagi särki!", "ma ei saagi kuldmedalit!" See oli tõesti ainus asi, mis mõtetes oli. Kuna mul oli võistlustel kaasas ka isa siis tema ning treener jooksid minu juurde kohe. Mul oli vasakus käes väga suur valu. Peagi tulid arstid minu juurde ja küsisid, kus mul valutab. Ütlesin neile, et vasak käsi on väga valus. Seejärel pandi mulle igaks juhuks kipsi laadne asi käe ümber. Kuna käsi oli tõesti mega valus, siis ennetati, et mul võib olla rangluumurd.
Kahjuks ei kukkunud ma üksi. Üks tüdruk kukkus minust veel hullemini. Nimelt ta kukkus nii, et tal oli lõua sees haav, kuhu tehti haiglas kaks õmblust. Tüdrukust oli nii kahju, kuna ta ei saanud õieti rääkidagi. Verd aina tuli tal lõuast. Niisiis viidi meid kahte Tartu haiglasse. Tänu jumalale tehti mulle röntgen ja ei tuvastatud rangluumurdu.
Kõige meeldejäävamaks jääb sellest võistlustest kindlasti puusa peal olev arm. See arm paranes mul tervelt kuu aega. Kuid ei saa öelda, et see täiesti terve on.
Minu tänane arvamus on see, et mis ei tapa teeb tugevaks. :)
KellyK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar