Mõtled igaval päeval, et läheks kinno. Otsid välja kinokava ning avastad, et kinolinadele on tulnud järjekordne "põnev" film. Filmi sisuks on mõni noormees või neiu, kes on pärit vaesest perest ning nad on saamatud eluheidikud, kellel on mingisugune omamoodi anne. Tegevuspaigaks on sõjajärgne "Elavate surnute" stiilis linnake, milles valitseb uutmoodi poliitika eesotsas ülbe vanamehega. Järsku tiritakse eluheidikud perede juurest ära ja topitakse ühtekokku omasugustega elu eest võitlema. Juhuslikult tuleb välja, et nad on omasuguste seas erilised ning neile tekivad igasugused oskused tappa ja kakelda nagu Mr. Ja Mrs. Smith. Nad tutvuvad ühel hetkel vastassoost isikuga, kellesse kohe viie minutiga armutakse ja omavahel jagatakse süngemaid saladusi, mis väidetavalt lõhestavad nende südant. Siis juhtub imelik riigipööre ja kõik hakkavad sõdima. Peategelased kasutavad oma andeid ja saavad jagu vaenlastest ning järsku tuleb uutmoodi vaenlane, kellest jagu ei saada. Tundub, et nüüd ongi kõik, surm tuleb ja pahad saavad võimud, kuid ei. Looda sa vaid, et peategelane sul sureb. Appi tuleb kas uus eluarmastus või veel kõrvalisem isik, keda näidati filmi alguses kolm sekundit. Kõik päästetakse, elu on jälle ilus ja siis juhtub midagi ning film lõppeb kõike pingelisemat moodi üldse, mis näitab järgmise osa tulekut.
Kõlab tuttavalt? Terve kassahittide top kolm on täis räuskavaid noori maailmapäästjaid. Miks panin ma alguses sõna "põnev" jutumärkidesse? Esimene film on põnev, teine film enam mitte nii põnev, kolmas hakkab juba ajudele käima. Ma ei mõista, kuidas inimesed saavad kedrata samu filme veel ja veel. Tuleb välja, et tänapäeval on palju neid filmitegijaid, kes teevad asja raha nimel. Trend trendiks, raha rahaks, aga originaslsus on endiselt hinnas.
Ebe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar