London

Poolteist aastat tagasi leidsin end lennukist Londoni poole. Minuga kaasa lendasid veel Ebe, tema ema ja sõbrannad. Londonis oli meil üüritud hubane Inglise stiilis korter. Vähemalt nii meile lubati. Pettumust valmistas see, et hubasusest oli asi veidikene kaugel. Lumivalged seinad ja katkised aknad tekitasib pigem kõhedust. Kuna see reis ei olnud mõeldud mugavuste nautimisele, siis elas need pikad kolm päeva seal edukalt üle. Meie päevad möödusid shopates, sellest pole mõttet väga pikalt siin kirjutada. Mälestused põhinevad sealsest teistsugusest maailmast. On etteaimatav, et sealsed inimesed on meeletult sõbralikud, kuid see ei tundunud usutav seni, kuni ise oma silmaga seda nägin. Poes või tänaval kedagi kogemata müksates ei tahetud mulle kallale tulla, vaid naerdi koos minuga selle väikese intsidendi üle. Kuna me Ebega oleme vahest vägagi hüperaktiivsed, siis tundsime vajadust inimestega lollitada. Tantsisime nende selja taga, filmisime, lollitasime, raporteerisime ja inimesed jäid huvist vaatama, millega me järgmisena hakkama saame. Tantsides vaadati meid ja naeratati sõbralikult kaamerasse, seda on nüüd päris tore vaadata.

Peale lollitamise külastasime ka muidugi erinevaid kultuurseid kohti, näiteks Tower Bridge, Big Ben ja kuninganna loss. Televiisorist või internetist vaadates ei tundu need ligilähedalegi nii võimsad kui reaalsuses. Õhtuti külastasime ka kohalikku pubi. Kui sa seal istud ja sööd tunned end reaalse inglasena. Inimesed laulavad ja tantsivad su ümber, kõik tahavad turistidega rääkida ja huumorimeelest puudust ei tule. 

Kokkuvõttes oli see väga hea kogemus välismaailma eluga tutvumiseks. Seal saad sa lõpuks aru, miks öeldakse eestlaste kohta tuim või kuri. Kõik sealsed tingimused ja kultuur on imelised ning ma leiaksin end iga kell uuesti lennukilt Londoni poole.

Marlen.