Welcome

Otsustasin siis otsa lahti teha selle blogiga, et oleks kõigil lihtsam siitkohalt jätkata. Kuigi ma kahtlen väga, et minust mingit eriliselt head blogikirjutajat on, annan endast siiski parima.
Ega ma päris täpselt ei teagi, mida siia kirja panna, niipalju kui ma teiste inimeste isiklikke blogisid olen lugenud, minnakse blogisse enamasti kas oma emotsioone, olgu siis need halvad või head, välja elama ja oma päevast lobisema. Eks siis pean vist sama tegema.
Minu tänase päeva põhiline mõte, mis mul peas keerles oli "kuidas saab nii rumalaid inimesi olemas olla ja miks just mina pean nendega pidevalt kokku puutuma?!".
Mind nii meeletult häirib, kui inimene, kellel vanus juba täiskasvanud inimese mõõdu peaks välja andma, veidi napilt küll, kuid siiski, ei oska oma probleeme mõistlikul ja rahulikul viisil lahendada. Selleasemel on tarvis langeda mingisugusele meeletult lapsikule ja madalale tasemele ja rääkida sellist juttu, mille peale hakkavad minul isiklikult küll kõrvadest ja ninast leegid välja purskama. Ma selle teema puhul detailidesse ei lasku, sest see pole ei minu ega teie aega väärt, aga lihtsalt tahtsin mainida ära, et kahjuks on selliseid inimesi liiga palju meie ümber ja see on lihtsalt naeruväärne.
Mis veel minu mõistust täna järjekordselt kiusama tuli, oli see halenaljakalt ebameeldiv juhtum selveri kärulükkajaga, millest nii mõnigi teist teab, kes ei tea, siis lühidalt kokku võttes - Peetri selveris töötab umbes kolmekümnendates aastates mees, kärulükkaja, kes on võõraste inimestega veidike liiga sõbralik, lausa ahistav. Kahju temast samas, sest noh, teada on, et päris terve mõistusega ta vist ei ole, kuid elementaarseid piire peaks inimene siiski tundma. Ühesõnaga, minu vahejuhtum temaga oli veidralt naljakas, kuid samas tekitas nii minus kui ka mu töökaaslastes ebameeldivaid tundeid. Nimelt, kord pakkus toosama kärulükkaja mulle abi prügi välja viimisel, kui tööl olin. Keeldusin viisakalt, kuid siiski surus ta lõpuks oma tahtmise peale, mis mulle väga vastukarva oli, kuid viisakusest lasin tal siiski end aidata. Kui tema selle päeva heategu oli tehtud, pidas härra õigeks teoks mind kallistada ja mulle isegi põsele üks suur musi teha. Vahva, eksole? Veidike kõhe ja imelik siiski, kui võõras mees tuleb musitama, minu jaoks vähemalt.
Seega, minu ülemus saatis sellest vahejuhtumist video selveri juhtkonda, kust täna
saime vastuse et nad kahjuks ei saa teha midagi, peale hoiatuse, olgugi, et sama asja on varem juhtunud sel mehel ka klientidega. Ei tea öelda, kas olen mina rumal või on asi milleski muus, aga no aru mina ei saa, kuidas sellist inimest hoitakse seal üldse veel tööl.
Siia lõppu, et mu postitus liiga masendav ja negatiivne ei oleks, tahaksin veel ära mainida, et teisipäeval toimunud Serial Killersite kontsert Rock Cafes oli lihtsalt mega, ma poleks osanud oodatagi midagi nii meeldejäävat ja võimsat. Kindlasti ületas see kontsert kõik Lauluväljaku ja Saku Suurhalli muusikalised üritused (välja võib arvata ilmselt Laulupeo, mis ei ole võrreldav sellega) kus ma siiani käinud olen. Esimest korda mõistsin, et ürituse, olgu see siis muusikaline üritus või midagi muud, puhul ei ole absoluutselt määrava tähtusega asukoht, vaid pigem inimesed, valitsev õhkkond ja meeleolu. Võin südamest öelda, et jäin tõesti väga rahule selle üritusega, üks ägedamaid kogemusi mu elus siiani! :)

Tänaseks aitab, olen ilmselt juba piisavalt pikalt kirjutanud, selline ta siis sai, see meie ühise blogi esimene postitus, kiitke või laitke maha, kuidas kellelegi.

BrixG