Arvamus

Tahaksin kohe siinkohal ära mainida, et tegemist on minu arvamustel ja vaatepunktidel põhineva tekstiga, olgu te poolt või vastu.
Nimelt on tänapäeval suureks trendiks saanud tervislik eluviis, mis koosneb toitumisest ja sportimisest. Mõte on iseenesest ilus ja lootustandev, aga kui me vaatame palju meile seda eluviisi näkku hõõrutakse, siis kaob tõesti isu ära. Avad oma televiisori või nutitelefoni ning sulle vahib vastu järjekordne tundmatu nimega vägagi kuulus sportlane, kes kutsub sind trenni ja räägib kui kasulik on banaan. See on iseenesest mõistetav, et inimesed tahavad jagada oma lugu, aga kui sa näed nende vapraid ja ilusaid sportlasenägusi igas kättejuhtuvas ajakirjas või ettejääval reklaamplakatil, siis tekib küsimus, kas nad ikka teevad sporti või ainult annavad intervjuusi ja pildistavad oma lihastes nägusi. Suurt survet tekitab ka kadedusmeel naabrinaise vastu, kes esmaspäeva õhtul jooksis 12.kilomeetrise ringi ning kasutas Endomondo appi, et oma tiiruke Facebooki postitada. Muidugi tahaks nõiamoorist naabrinaisest üle olla ja näidata, et sa oled kaa oma parima tervise juures, ise vihates jooksmist või üldse mingisugust liigutamist. See tekitab sama effekti nagu karjuv ema kodus öeldes kui vajalik on toa koristamine, sest muidu tekivad igast putukad ja satikad, kes lõpuks sind elusalt ära söövad. See ei vii sind imeväel koristama, vaid tekitab tahtmise tuba rohkem segamini ajada. Rääkides tervislikust toitumisest, sulle topitakse ette nimekiri toiduainetest, mida ilmtingimata ei tohi süüa. Need võivad tekitada iiveldust ning pikemas perspektiivis tappa. Vaadates oma vanaema, kes ei ole kunagi olnud otseselt sportlane ja söönud alati kõike, mis ette juhtub, on ta ikka väga vapper naine, endiselt elu ja tervise juures. Tema kindel idee toidust on, kui Jumal on meile šokolaadi ette andnud, siis seda me ka sööma peame. Mina, kui üks toidufanaatikutest, võtan selle elutarkuse uhkelt üle. Kui mulle kingitakse sünnipäevaks kommikarp, siis on ebaviisakas öelda, et vabandust, seda ma küll süüa ei saa, ma siin sportlane ja puha. Muidugi mõeldes lausele "keelatud vili on magusam" tahan mina kartulirooga rohkem, kui seda minu toidumenüüs ei ole. Mind ennast häirib ka muidugi see, et mõni jutusaade jälle vatrab sportimise ja toitumise võluväest, pikendab meie eluiga ja aitab üle haigustest ning mõni päev hiljem kuulen uudistest, kuidas järjekordne sportlane sattus haiglasse kuna jooksis Tartu maratonil oma võimetekohaselt liiga palju või kukkus kokku kuna keha ei saanud piisavalt mõnda vitamiini.
Kokkuvõtteks tundub nagu oleksin tervisliku eluviisi vastu, kuid lõpuks leian end ikka mööda autoteeäärt jooksmas.
Olge "sportlased" edasi, parimate soovidega,
Ebe.